Bornholmi saar Foto: Kaja Kurg, Kristel Kirss

Legendi järgi jäi Jumalale Põhjamaid luues viimaks pihku peotäis kõige ilusamaid kohti, mille ta Läänemerre puistas. Sedasi sündiski Bornholmi saar. Aianduslikku lugejareisi aitas meil sinna korraldada hea koostööpartner Tensi-Reisid. Nüüd jagame reisiliste muljeid.

Malle ja Eino Peedel Võrumaalt:

“Aiareis, mille käigus sai ülevaate ka kohalikust kultuurist, andis suurepärase elamuse. Vähe on neid giide, kes suudavad reisi ajal kõigiga suhelda, meie giidil Kristel Vainol jätkus tähelepanu aga kõigi 42 reisija jaoks, rootsi ja taani keelest tõlkimisega sai ta samahästi hakkama. Koos bussijuht Varno Siguriga arvestasid nad igati reisijate soove ja vajadusi.

Tagasi tahaks Bornholmi pealinna Rønnesse – see mõjus kui muinasjutt oma lummavate majade, tokkroosirohkuse ja õhtusel ajal vaiksete roosilõhnaliste tänavatega.

Bornholmlaste aiad on omanäolised. Igalt poolt leidis ideid, mida kodus ära kasutada. Muru asendasid tihti pinnakattetaimed või kivisillutis. Taimed olid istutatud tihedalt, et vältida umbrohtumist. Ilus muru nõuab palju hoolt. Ka meie aedades tasuks umbrohtunud murule eelistada pinnakattetaimi. Oma koduaia täienduseks ostsime reisilt 12 püsilille. Tore, et külastatud aedade omanikud olid mõelnud sellele, et küllap tahetakse taimi ka kaasa osta. Selline aiareis on tore ja vajalik ettevõtmine. Kõik viivad uusi ideid oma kodukanti ja nii muutub meie Eestimaa kaunimaks.”

Lea Varep Pärnumaalt:

“Rootsis nägin oma unelmate aeda – see oli vana pastoraadi juures, suure aia eriilmelised nurgakesed olid täis üllatusi ja põlispuude vari pakkus kergendust suvekuumusele. Kõikjal oli istekohti, kus nautida vaateid ja mõtiskleda. Peremees ütles, et korraga võiks tema aias istet võtta 60 inimest!

Silma jäi toredaid suvelilli, mida meil ei kasvatata ja mille nimegi ei tea. Kuna kasvatan Häädemeeste aiandis suvelilletaimi, siis on mul reisidel nende vastu eriline huvi. Oli ääretult tore, et aiaomanikud lubasid lahkelt peenralt seemneid võtta. Kodus on nüüd põnev vaadata, mis välja tuleb.”

Tiia ja Ivar Viirpalu Ida-Virumaalt:

“Suurimaks üllatuseks oli see, et nii mitmeski Bornholmi aias kasvasid imekaunis tšiili araukaaria (Araucaria araucana), kalifornia lõhnaseeder (Calocedrus decurrens), jaapani krüptomeeria (Cryptomeria japonica), mammutipuu (Sequoiadendron giganteum).

Harilik viigipuu (Ficus carica) on seal täiesti tavaline igas õues. Kuigi Bornholmi võib kutsuda tokkrooside ja ronirooside saareks, siis meile jättis väga sügava mulje hoopis vapustavalt ilusate hortensiate rohkus, samuti fuksiad.

Ostsime dendroloogilisest huvist palju taimi kaasa. Näiteks üks lülikaunaline Desmodium tiliifolium: päris vahva ja samas paras katsumus on ju kasvatada taime, mille kohta pole eesti keeles mitte mingisugust infot. Või näiteks Decaisnea fargesii, mil pole eestikeelset nimegi.

Välja ma neid loomulikult ei pane. Ka viigipuu, ambrapuu ja veel mõned põnevad reisilt kaasa toodud eksoodid jäävad meil praegu potitaimedeks. Istutame nad suuremasse potti ümber, talveks lähevad aga kuuseokste alla kasvuhoonesse talvituma.

Punaselehise suure sarapuu (Corylus maxima), musta mooruspuu (Morus alba), himaalaja seedri (Cedrus deodara), kanada juudapuu (Cercis canadensis) sordi ‘Lavender Twist’ istutan aga ikka maha. Muidugi tuleb nad talveks väga korralikult kinni katta.

Reisi saab meenutada ainult ülivõrdes – nagu meie võrratu giidi Kristeli puhul ikka. Millegipärast võrreldi reisil palju Gotlandi ja Bornholmi, mina neid nii väga ei seoks. Gotland oma metsiku looduse ja keskaja auraga on omaette, Bornholm vahelduva looduse, võrratute aedade ja maaliliste põllulappidega jälle teistmoodi.

Ühine on neis aga see, et nad võtavad su hingest tükikese – tahaks jälle varsti tagasi tulla.”

Mart Kuresoo Tartumaalt:

“Mind üllatas aiaomanike piiramatu fantaasialend. Suured ja väikesed kollektsioon­aiad meenutasid tõelist taimepaabelit, mida oli pikitud kõikvõimalike esemetega. Sageli oli aias mitu kasvuhoonet, millest üks oli kujundatud mõnusaks valgusküllaseks puhkekohaks. Aedades jalutades veendusin, et aiandus on kultuuri ja kunsti lahutamatu osa, mida ei tohi piirata eelarvamused ja traditsioonid.

Bussiaknast möödavilksatanud Bornholmi koduaedadest jäänud mälupildid on aga valdavalt lihtsa planeeringuga, see võimaldab kiiret ja korrektset hooldust. Väga hea mulje jättis asulate üldine haljastus. Pilkupüüdvad lahendused muudavad iga koha omanäoliseks, samas on kujundused lihtsalt hooldatavad. Arvan, et meiegi kohalikud omavalitsused saaksid suuremate kulutusteta ühist eluruumi tunduvalt mõnusamaks muuta. Nii mõneski kohas piisaks meie meeldiva ja asjatundliku reisiseltskonna liikmete kaasamisest.”

Ellu Kivinõmm Tallinnast:

“Kõige eredama mulje jättis Rootsis nähtud Mandelmanns’ide talu. See oli täis fantastilisi ideid ja nutikaid lähenemisi: lambavillamultš, kunstnikust perenaise kujundatud peenrad nagu maalid, viie korrusega loomahotell. 140 lammast, kes pügasid muru ja talvitusid suures tomatimajas, jättes sinna maha viljaka kasvupinnase järgmiseks taimehooajaks. Pererahva optimismi ja mängulusti tasuks näha kõigil meie talunikel!

Linnulauluaias Bornholmil võlus see, kuidas perenaine Else-Marie meelitab aeda metsalinde, igal talvenädalal kulub tal 25 kg linnutoitu! Lisaks pidas pere faasaneid ja papagoisid, kelle häälitsused olid jalutuskäigule meeleolukaks fooniks.

Väga hästi oli kujundatud taimemüügiplats, selle juurde kuulus ka avar kohvijoomisterrass.

Olin Maakodu reisil juba seitsmendat korda ja jäin taas väga rahule. Suur tänu võrratule reisisaatjale Kristelile!”

Kaarin Riives-Kaagjärv Tartust:

“Mulle meeldivad ajaloolised paigad. Kahjuks olin seekord end halvasti ette valmistanud. Enne reisi tulnuks üht-teist lugeda, kuid olin maal ja kirjandusest eemal.

Taani saarte kindluskirikud panid ajaloo peale mõtlema. Väga meeldis Österlarsi XII sajandil ehitatud Püha Laurentiuse kirik.

Mõned arvasid, et mööda kitsast ja käänulist treppi ei maksa torni tõusta. Mina käisin ära! Kolmandal korrusel oli kõige selgemalt näha, et see on ehitatud kaitsekirikuks. Põrandaavad avanesid viltuse nurga all. Oletan, et nendest kallati vaenlasele kaela tuld ja tõrva. Tõus treppidest oli sedapidi käänuline, et paremakäelistel kaitsjatel oleks lihtsam vaenlast tõrjuda. Tolleaegne insenerimõte on imetlusväänne. Bornholmi vanad ehitised sobivad hästi loodusesse ja on vastupidavad.

Huvitav oli ka aedades, kuigi ma pole aiandusinimene. Suvitasin lapsena koos vanematega sageli Vanda Juhansoo aias, mida 1950–60ndatel käisid paljud vaatamas.”

Helgi Tering Tartust:

“Sain reisilt häid mõtteid oma aia kujundamise jaoks. On ainult üks väike takistus – materjal avaldab meie kliimas vastupanu!“

Inger Valdre Raplamaalt:

“Tore reis oli – ilusad Taani saared, palju lilli. Ka taimede kohta sain palju teada. Huvitav oli vaadata aiakujundusi. Meie koduaiapidajaile meeldib vist hirmsasti rohimine. Rootsimaal ja Bornholmis jäi silma, et kõik oli palju lihtsamalt lahendatud pinnakattetaimede ja killustiku abil. Näis, et isegi suurt aeda on lihtne hooldada.

Istumiskohad olid põnevalt kujundatud – kaarena koolduvad oksad moodustasid nende kohale võlve. Huvitavana jäi meelde pastoraadi aed, kus oli tohutult istumisnurki ja aia keskel kasvas uhke vana pöök.

Veel meeldis mulle metsana mõjuv arboreetum, seal jalutades leidsin auguga kivide raja. Unustasin kahjuks küsida, millest need sentimeetrise läbimõõduga urked olid tekkinud.

Tõin reisilt kaasa ameerika tamme. Eks näeb, mis temast meie kliimas saab.

Reisiväsimust ma küll ei tunne, oleks võinud veel nädala Taani saartel olla.”

Erika Eelma Türilt:

“Olin neljandat korda Tensi-Reisidega rändamas, aga ühelgi varasemal reisil ei ole nii palju üllatusi olnud. Mitu korda järjest ootas meid rännakult tulles näiteks piknikulaud.

Ja kui hästi meid bussis teenindati: pakuti personaalselt teed, kohvi või puljongit. Tavaliselt öeldakse ikka, et minge ja võtke – seal on. Olen siis alati hirmul, kas ma saan nende aparaatidega hakkama, kas oskan kuuma vett lasta. Kristel Vaino aitas meid kõiges, uuris, kas meil on kõik hästi, kas vajame midagi. Väga armas temast! Õige inimene omal kohal. Lihtsalt super!”

Evelin Eelma Tartust:

“Mul endal aeda ei ole, on korter ja rõdu, vaatasin siiski ringi selle pilguga, et mida ma tahaks oma aeda, kui mul selline oleks.

Mulle sobiks nähtud rootsipärane aiatüüp – tehakse valmis ja siis peab aed ise ennast hoidma. Taimed on aeda istutatud ja planeeritud sedasi, et seal ei pea eriti umbrohtu rookima, mis on näiteks minu ema kodune põhitegevus. Eestlaste iluaiad on korrastatumad – lilledel on õhuvahed vahel, taimed peavad üksteisest eristuma.

Reisil oli aedu, kus ma ei pildistanud taimegruppe ega üldmuljet, vaid üksikuid õisi. Tagantjärele mõeldes oli vist liiga palju taimi liiga väikesel pinnal. Kõige rohkem meeldis mulle Grammel Huseti aed, kus oli ilus aianurk vesirooside ja sillakesega. Ka Sven ja Agneta Janssoni pastoraadi ümber rajatud koduaeda ja linnulauluaeda oleksin tahtnud kauemaks jääda.“