“Kuna meie maainimesed reisisid omal ajal palju mööda suurt Nõukogude Liitu, siis tahtsime neid julgustada ka mööda Euroopat reisima,” põhjendab Maalehe toonane vastutav väljaandja Agu Veetamm lugejareisidega alustamist. “Esimesel reisil Taani polnud pool gruppi enne välismaal käinud ja nende huvi maailma vastu lapselikult siiras.”

Veetamm meenutab, et selle esimese, Taani reisi õnnestumise nimel tehti kaua eeltööd ja sõideti kavandatud marsruut enne ajakirjanikega läbi. “Tahtsime veenduda, kas see lugejaid rahuldab.”

Esimestel aastatel püüti programmi lükkida ka põllumajanduslikke kohtumisi, talude ja farmide külastusi, ent hiljem, hullulehmatõve ja karmide reeglite tulles polnud see enam võimalik.

Kui esimestel aastatel koosnesid reisigrupid põhiliselt reisi võitnud lugejatest ja Maalehe ajakirjanikest, siis alates Itaalia reisist on olnud soovijatel võimalik ka oma raha eest kaasa sõita.

Nõudlus Maalehe reiside vastu kasvas nii suureks, et Itaaliasse ja Hispaaniasse sõitis juba kolm gruppi, Kreekasse neli, Horvaatiasse viis ning Portugali ja Tuneesiasse isegi kuus gruppi. Ja soovijaid oli ikkagi rohkem kui gruppides kohti.

Agu Veetammele meenub üks sõnakas proua, kes reisile registreerimisega järjekordselt hiljaks jäi ja palus end seepeale kohe järgmisele reisile registreerida sõnadega: “Sõitke järgmisel aastal kuhu tahes, aga minu nimi pange juba praegu kirja.”

Näe, Pärnu maffia tuleb!

Kaksteist korda koos Maalehega sõitnud Aime Ots peab nende reiside populaarsuse põhjuseks seda, et seal kujunes välja kindel seltskond, kellega järgmisel reisil taas kohtuti. Kõik see on liitnud ja ahvatlenud uuele huvisõidule minema.

Maalehe reiside eripärana nimetab Aime Ots ka bussis laulmist ja pillimängu, ühist piknikku, reisijärgseid kokkusaamisi ja sõitudest tehtud videosid, mille huvilised on saanud ka endale soetada. “Vaatan praegugi sageli neid Mati Naruski tehtud reisivideoid,” räägib Aime Ots.

Kümme aastat tagasi loosiga Itaalia reisi võitnud pärnulanna Leili Nõmmsalu on saanud tuntuks aga sellega, et võttis järgmistele, juba oma raha eest ostetud reisidele järjest rohkem tuttavaid kaasa.

“Naerdi, et näe, Pärnu maffia tuleb!” meenutab Leili Nõmmsalu. Kõige rohkem pärnakaid on tal oma sõnul kaasas olnud Andaluusia reisil. “Seal oli meid vist viis,” meenutab ta.

Tuttavate kaasa haaramisega pole tal probleeme olnud. “Mäletan, et keegi küsis algul, kas linnavurlesid ka neil reisidel on,” naerab Nõmmsalu. Maalehe reisid aga ongi seepärast olnud tema sõnul mõnusad, et enda paremaks pidamist ja vurletamist pole olnud.

Mõnusat ja südamlikku omavahelist suhtlemist toob esile ka pensionärist aiandusagronoom Väino Talv Tartust. “Maalehe reiside seltskond on kuidagi maalähedasem ning ka korraldajad ja giidid – olgu näiteks Ott Sandrak ja Heigo Sahk – on hästi toredad,” räägib Väino Talv, kes on ka ise jäänud paljudele reisilistele meelde kui alati heatujuline, seltsiv ja nalja viskav mees.

Talv on käinud kümnel Maalehe reisil, kusjuures koguni kaks neist – Itaalia ja Tuneesia – on ta võitnud!

“Selle teise, Tuneesia puhul oli mul kohe selline tunne, et võidan,” muheleb ta. Ent ühtegi reisi teistest esile tuua ta ei oskavat, kõik on olnud omast kohast põnevad ja toredad. Lisaks Maalehele on hakanud Väino Talv reisima ka Maakoduga, temale kui aednikule on need sõidud, kus kaasas ka taimetargad, eriti huvipakkuvad.

Keegi ei virise ega hädalda

Kui tavaliselt käivad Maalehe reisidel eakamad inimesed, siis Šotimaa reisil liitus meie reisiseltskonnaga ka noor ehitusinsener Andrus Kangur.

“Käisin vahetult enne seda reisi keeltekoolis, kus meile näidati videod Edinburgh’i tattoo- festivalist ning mõtlesin, et seda ma tahaksin küll kunagi näha,” meenutab ta.

Justkui tellitult sattus selle mõtte peale Kangurile ette Maaleht, milles tattoo-festivali külastusega Šotimaa reisi reklaam. “Helistasin kähku ja selgus, et reisile olid veel viimased vabad kohad.”

Sellest reisist saadik on Andrus Kangur käinud Maalehe reisidel igal aastal. “Mind üllatas Šotimaa reisi puhul meeldivalt kaks asja,” põhjendab ta just Maalehe reiside kasuks otsustamist. “Esiteks, seal ei joodud. Teiseks: grupis oli palju eakaid inimesi, aga kui mägedes käisime, siis mitte keegi ei virisenud, hädaldanud ega ähkinud.”

Nii palju kordi, et ei oska neid kokkugi lugeda, on koos Maalehega reisinud Linda ja Kalev Mae Jõhvi lähedalt. “Abikaasa sai 60, jäi pensionile ja ütles: “Nüüd tuleb kõik see, mis 43 aastat on tegemata jäänud, tasa teha,”,” meenutab Linda Mae.

Ja nii nad on teinudki. Esimene reis oli koos Maakoduga Tenerifele, see oli ühtlasi Maede 35. pulma-aastapäeva reis. Kohe seejärel sõitsid nad samal aastal koos Maalehega Šotimaale. Ja sestpeale on teinud igal aastal mitu reisi, nii Maalehe kui Maakoduga, seda ka oma aiandushuvi tõttu.

Omadega koos on turvaline

“Oleme rohkem looduseinimesed ja seepärast meeldib meile just koos Maalehe ja Maakoduga rännata, sest need on looduslähedased reisid,” ütleb Linda Mae, tunnistades, et ega nad enne abikaasa pensionilejäämist ei rännanudki ringi.

“Abikaasa oli Jõhvi aiandis töötades nii hõivatud, et ei saanud aastas rohkem puhata kui kaks-kolm päeva,” ütleb Linda Mae. Alles pärast seda, kui Kalev Mae aiandi ära müüs, on neil õnnestunud reisimisele pühenduda.

Esimesele kaugemale reisile minnes oli olnud küll väike hirm, nüüd aga nimetab Linda Mae Maalehe ja Maakodu reiside põhilise trumbina turvatunnet, mida pakuvad nii mõnus ja tuttav seltskond (“Üle poole grupist on inimesed, kellega oleme mitmel reisil koos olnud.”) kui ka reiside head korraldust. Mõistagi lähevad Maed sel sügisel ka Assooridele.

Mis Atlandi ookeanis asuvatel Assoori saartel reisihuvilisi ees ootab, sellest kirjutame täpsemalt järgmises lehenumbris.

Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik kinnitab, et jätkame oma lugejareiside traditsiooniga kindlasti ka edaspidi. “Hoolime oma lugejaist ja seepärast tahame neile pakkuda parimat,” ütleb Viidik. Selleks ootame ka lugejate ettepanekuid nii põnevate reisisihtide kui ka parima korralduse osas.