Buss pidi graafiku järgi saabuma 11.23. Olin aegsasti kohal ja 10.50 sõitiski peatusse buss, mille juht minu pärimise „Livramento?” peale asjalikult noogutas. Ronisin sisse, otsin 0,83eurose pileti ja sõit läks lahti. Palusin bussijuhil endale öelda, kui kohal oleme.  Ta lubas mind õiges kohas uksest välja juhatada.

Kuigi tänavad on Ponta Delgadas, eriti vanalinnas kohutavalt kitsad, on liiklejad väga viisakad. Autojuhid annavad teed ka siis, kui turistid pead laiali vales kohas üle tee uimerdavad. Sageli viibatakse ja naeratatakse teeületajale.  Vanalinna kolme meetri laiustel miniteedel ootavad autojuhid kannatlikult kuni jalakäijad kõhud sisse tõmbavad ja end tänavaäärsete majade fassaadide külge laiaks pressivad, et autod mööduda saaks.

Siinsed bussijuhid on aga imeinimesed. Vähemalt oli seda Jose, kes juhtis bussi, millega mina Livramentosse sõitsin. Uskumatu elegantsiga roolis ta oma suurt sõidukit nii kitsastel tänavatel, kus minul oleks ka sõiduautos istudes kitsa ruumi tõttu hirm naha vahele pugenud. Pimedatel käänakutel ja tänavanurkadel lasi Jose hoolega signaali — et vastassuunast tulija lähenevat bussi kuuleks. Nähtavust polnud ju ollagi.

Jose oli aga juhtimisega nii ametis, et  unustas mind õiges kohas maha panna. Sestap sain nautida elamusrohket sõitu äärelinna. Või peaks ütlema maale? Maad muidugi suurt näha polnud, kõik kohad on maju täis. Ometi oli meie tagaaedade suurustel laavakividest piiratud aedadega maalapikestel näha hulgaliselt lehmi ja vasikaid. Esimene vasikas jäi mulle silma lausa keset linna, ühel teest kõrgemal haljasalal, mis nägi välja justkui Musumägi Tallinnas või Toomemäe nõlva alune mururiba Tartu raekoja taga.

Ühel korral selle sõidu ajal tekkis mul hirm ka. Siis, kui bussile kihutasid järjestikku vastu kaks traktorit, veiseid täis järelkärud taga. Juhid kiirust ei vähendanud, mina aga panin silmad kinni. Parem näha lehmi bussisalongis hiljem kui varem. Aga ei tahtnud nad salongi tulla. Sõitsid lõbusalt oma sihtkoha suunas edasi, kõrvad mahedas ookeanituules lehvimas.

Teine elamuslik moment saabus siis, kui buss pidi end läbi pressima maja ja tänava äärde pargitud pisikese auto vahelt. Auto oli nii väike, et sellest oleks võinud ka üle sõita, aga noh, miks sõita üle, kui saab ka mööda. Paar autot edasi lobisesid noormehed, need hakkasid kohe bussijuhile appi. Juhendasid kätega näidates, kuhu poole rooli keerata ja buss lipsaski praost läbi. Õnnestunud aktsiooni kinnitasid bussijuht Jose ja juhendajatepoiste ülestõstetud pöidlad ning laiad naeratused. No on ikka osavad mehed!

Tagasiteel pani bussijuht mu õiges teeotsas maha ja ratsakeskuse leidsin peale mõningast otsingut üles. Kuid tuleb tunnistada, et bussisõidust saadud elamus kahvatus isegi puhtatõuliste lusitano hobuste kõrval.

Tagasi linnasüdamesse tulin taksoga. Haljasalale, kus enne seisis köietatud vasikas, oli end talle seltsiks sättinud ponikasvu lapiline hobune, väike käru taga. Mäenõlvalt lonkisid rohtu nosivate loomade juurde kaks noorukit, ju nad selle haljasalafarmi peremehed olid.