Parem korralik äiksetorm, kui see igavene vihm!

Maalehe kaks reisigruppi sattusid Paxose saare väljasõidul ägeda äiksetormi kätte, mis osutus lõpuks meeleolukaks ja meeldejäävaks.

Kõik algas hoopis teisiti, kui Eestis. Kõigepealt käis üle linna terav tuulepuhang, mis tõstis maast üles liiva ning kandis selle veiniklaasidesse, kohvitassidesse ja inimestele otse silma.
Kohalikud tormasid joonelt päikesevarje kokku pakkima ning tõstsid väiksemaid laudu seinte varju.

“Minge oma laeva, vihm on tulemas,” hoiatasid kaupmehed turiste.
Taevas oli veel sinine ja tuultki nagu polnud. Turistid tellisid hoopis kohvi.

Esimesed piisadki ei pannud kedagi kiirustama. Pärast Eesti suve nende mõne tilga pärast sammu juurde panna? mis mõttes nagu?

“Kas siroko läheneb?” visati naljaga pooleks giid Estri poole.
“Ee-ei, tundub, et midagi hullemat!” arvas tema.

Ja siis kärgatas kõu. Järgmisel hetkel valas juba vett nagu toobrist.
“Kaua see sadu kestab,” pärisid puhkajad üle vihmakohina.
No kes seda teab, kaua sadu kestab!

Poodi hüpanud sealt enam kuiva jalaga välja ei saanud, väljakutel lainetas vesi, tänavatelt vulises see lustakate ojadena alla mere pool.

Laeva lahkumisaeg lähenes, vihma aina kallas ja üle taeva sähvisid välgud.

Aga mis viga sooja vihma käes oma teed minna! Üks võttis jalast kingad, teine läks sadamasse ujukate väel, endal nägu nalja täis ja kolmas pani naljaviluks kummirõnga kõhu ümber.

Üks korralik äikesetorm on parem, kui see igavesti tihkuv taevas, mõtlesid eestlased ja lugesid tormi meelelahutuse lisaks.

Laeva lahkumisel oli taevas taas sinine ning maru oma teed läinud.

“Oli üks kena vihm,” mõtleb Maalehe reisil käinu nüüd kassi märjast õuest tuppa lastes ja toob kummikud tuppa tahenema.

Pildid vihmast: