Kõrvalteelt peateele sõitmine nii, et peateel olijale ei anta eesõigust, pole mingi küsimus. Kaherealisel teel viis autot kõrvuti sõitmas on kõige tavalisem nähtus. Punase tule alt läbi sõitmine on nii tavaline, et ei maksa märkidagi. Kes aga sõita sai, see sõitis. Niipea kui tekkis vaba tühimik, keerati kõrvalteelt vahele.

Esialgu tundus see kõik kultuuritusena, aga mida päev edasi, seda selgemaks sai, et tegelikult pole asi nii hull. Vaheletrügimine ei olnudki trügimine, sest tagant tuleva auto juht laskis sel vabalt sündida. Eesmärgiks ikka see, et liiklus oleks sujuvam ning ummikud võimalikult kiiresti laheneksid.

Tee ääres seisid politseinikud, keda see segadus ei häirinud teps mitte, ehkki autojuhid tuututasid, sõitsid vastassuunavööndis (sõidusuunas läks kaks rida) ja tegid pöördeid seal, kus heaks arvasid. Politsei vaatas seda suurima rahuga pealt.

Küllap on siin mängus lõunamaine temperament ning sealne liiklustava, mistõttu ei aeta näpuga eeskirjadest järge.

Ringteel sõitis see, kes mahtus vahele või ette. Lihtsalt sõideti vahele. Samas olid kiirused väikesed, ja sellist kihutamist nagu Tallinna kesklinnas, kus enamik sõidab 60–70
km/h, ei näinud.

Pigem oli liiklusvoog 30–40 km/h. Ent ummikud lahenesid sellise kiiruse ja pideva liikumise tingimustes vägagi kiiresti.

Vaatamata sellele liikluskaosele, ei näinud ma ühtegi õnnetust, peale ühe kõksu, mis oli tingitud tähelepanematusest. Autod olid veidi küll mõlkis, kuid ei midagi hullu. Ja ma pole kindel, et mõlgid just avariis tekkisid.

Nimelt oli väga vahva elamus näha, kuidas üks kahe auto vahele kinni pargitud masin üritas välja pääseda. Ei, ta ei tuututanud ega asunud teiste autode omanikke otsima, vaid hakkas oma autoga edasi-tagasi liikuma, lükates teisi nii kaua, kuni pääses minema. Keegi seda pahaks ei pannud.