Maaleht

Jaan Mettiku kirjutatud raamatust leiate näpunäited, mida arvestada uue toataime valikul, kuidas leida talle sobiv kasvukoht ning kuidas tema eest hoolitseda. Juttu tuleb nii valgusest, kastmisest kui ka ümber istutamisest. Peale selle tuleb juttu tavalisematest toataimekahjuritest.

Need, kes soovivad eriti lihtsaid lahendusi, leiavad raamatu lõpuosast valiknimekirjad sobivatest taimedest enam levinud tubastesse kasvukohtadesse.

Alljärgnevalt avaldame katkendi raamatust, kus õpetatakse, kuidas toataimi väetada ja millal ei tasu seda teha.

***

Iga toataimesõbra elus tekib aeg-ajalt hetk, kui ta küsib eneselt: kas peaks hakkama oma toataimi väetama ning kui jah, siis millega, kui palju ja kui tihti?

Nagu kastmine sõltub ka väetamine mitmest faktorist.

* Taimede ümberistutuse sagedus. Kui istutate taimi ümber regulaarselt igal aastal, pole väetamine hädavajalik. Üldiselt on uues istutusmullas piisavalt toitaineid, et taim järgmise aastani hakkama saaks. Kui ikkagi otsustate oma taimi väetada, ei tohiks kunagi väetada vastselt ümber istutatud taimi. Oodake, kuni nad on juurdunud – üldjuhul tähendab see vähemalt paari nädala möödumist, parem veel, kui ootate kuu. Kui taimed on aga juba aastaid samas potis kasvanud, tuleb nende väetamine ainult kasuks.

* Taimeliik. Mõned toataimed (nt rooshibisk ja fuksiad) vajavad lopsakaks kasvuks ja rikkalikuks õitsemiseks palju toitaineid.

Seevastu kaktused ja muud sukulendid eelistavad pigem toitainevaesemaid muldi ja üleväetamine võib olla neile ohtlik.

* Aastaaeg ja taime arengufaas. Kevadsuvisel kasvuperioodil vajavad taimed enam toitaineid, talvisel puhkeperioodil võiks pealtväetamise sootuks ära jätta. Talvel ergutavad üleliigsed toitained nõrkade, haigustele ja kahjuritele vastuvõtlike võrsete kasvu.

Kui olete enesele selgeks teinud, kas tuleks väetada, kerkib küsimus, millega ja kuidas.

Toiteelementide sisalduse põhjal jaotatakse lilleväetised sageli laias laastus kahte gruppi. Neid, kus on suhteliselt rohkem lämmastikku (N), nimetatakse lehtdekoratiivsetele taimedele mõelduiks, ning neid, kus on rohkem fosforit (P) ja kaaliumi (K), kutsutakse sageli õitsevate taimede väetisteks. Kui lähtuda sellest põhitarkusest, saab tavaline toalillekasvataja kenasti hakkama.

Edasijõudnud taimesõber teab kindlasti, et paljudel populaarsetel toataimerühmadel, nagu orhideed, kaktused jne, on ka spetsiaalsed väetised ning just nendega saavutatakse parimad tulemused. Samas, kui teil on aknalaual vaid mõned lillepotid, pole mõtet kallist spetsiaalväetist ostma hakata – seda kulub vähe ja aegunud väetise kasutamisest võib tõusta kasu asemel kahju.

On veel üks väetiseliik, need on orgaanilised väetised: sõnnikugraanulid, vere- ja kondijahu ning igat masti taimsed leotised. Toataimi kasvatades võiks nendega ettevaatlik olla. Taimedele sobivad sellised väetised küll hästi, kuid orgaaniliste ühendite lagunemisega lillepotis võib kaasneda mitte just kõige meeldivam hõng.

On ütlematagi selge, et väetisi, olgu need siis vedelad või tahked, tuleb pruukida just nii, nagu pakendil olev juhend õpetab. See kehtib nii koguste kui ka sageduse kohta. Just eriti viimase kohta võivad juhatused suuresti varieeruda. Mõningaid vedelväetisi võib segada vee hulka iga kastmiskorra ajal, mõned tahked väetised võivad olla aga väga pika toimega. Näiteks osmokootsed väetised, mis kujutavad enesest kõva kestaga väetiseterakesi, segatakse mulda ning selliste väetiste toimeaeg võib olla kuus kuud kuni isegi aasta. Pika toimega on ka väetisepulgad, mis pistetakse poti mulda, kus nad aegapidi lagunevad.

Kui siiski kahtlete, kui palju väetist korraga kasutada, eelistage pigem väiksemaid koguseid. Harilikult on tulemus parem, kui väetatakse lahjema kontsentratsiooniga lahusega, kuid sagedamini.

Ärge väetage kuiva mulda. Kui tahate oma toalilli väetada, kastke nad ära ning alles järgmisel päeval asuge väetama. Väetada ei tohiks ka juurehaigeid ja üldse tõbiseid taimi. Nõnda võite taimele isegi karuteene teha ning tema turgutamise asemel hoopis haigustekitajale täiendavalt elujõudu anda.

Maaleht