Igatahes oleme juba näinud, mida kaasaegne kapitalism on siinse inimesega teinud – lõbu igatsema pannud ning sellest joobuma õpetanud – nüüd vaatame, mida on meile õpetada ajalool.

Ajalool on kummaline komme kulgeda, kulgeda ja saada siis mõnikord märgatud. Nii on ka Aladza kloostriga. Mungad elasid siin, mõtlesid oma pühi, eks kindlasti mõnikord ka patuseid mõtteid, surid, algul maeti tõenäoliselt kui isiksused üksi, seitse aastat hiljem aga kui universumi osad, siis juba ühishauda.

Suur osa selle kloostri ajaloost põhineb oletustel. Nii võis olla, sellised freskod võisid siin olla. Kirjalikke allikaid on paraku vähe. Türklased olevat siin süüdi, väidavad bulgaarlased. Nüüd otsivad nad oma ajalugu erinevatest allikatest, isegi erinevatest riikidest tükikaupa kokku. Otsima peab, sest oleme me ju need, kes me oleme ajaloos olnud.
Kuna ajalugu on tihti väga tõestusvaene. Oletatakse näiteks, et selle kloostri kohal, mida märgistab 40 meetrit kõrge kaljusein, oli kunagi meri. See uuristas kivisse koopad.

Inimesed tulid, astusid koopasse, hakkasid palvetama, tegid endale magamisasemed ja riiulid, et lihtsalt olla. Võitlemata, vastandumata.
Türklased aga tulid kui vallutajad. Karjused hakkasid siinkandis lambaid karjatama. Põletasid sõnnikut, et sooja saada. Tõenäoselt kratsisid pühapildid seintelt maha, vähemalt pistsid pühakutel silmad välja – mis nad siis vaatavad meid!

Pühakud võib-olla ei vaatagi, see kõigevägevam ikka. Või oli see päike, mis küttis ilma 30 kraadi juurde.

Aladza, muide, tähendavat türgi keeles värviline. Freskode pärast, võib-olla aga ma maailma enese pärast. Taolisi kloostreid olla Musta mere ääres olnud kuni 500, rääkis Germalo giid Tea Reinvald.