August 1967 – rääkida sai ainult käte abil

“Teravad läbileotavad vihmaiilid kihutasid näkku leheprügi ja raagusid. Liikuda tuli küürus ning majanurga kohal jalad harkis seisatuda, kippus rebima pikali...” vahendas 1967. aasta augustitormi muljeid tollane Eesti Loodus.

Mõneti sarnanes 45 aasta tagune olukord möödunud nädalavahetusega – tormile eelnes erakordne kuumalaine. Ka tookord kõneldi selle lõunamaisest päritolust, millega ilmaennustajad nüüdki seostasid oma tornaadohoiatuse. Vahetult enne tormi valitses 1967. aastal kõikjal pahaendeline vaikus.

“6. augustil kella 13 paiku hakkas Riisipere ümbruses tuul tõusma. Ema saatis meid karjamaale lehmi koju ajama,” meenutab metsamees Jüri Ehrpais, kes 45 aastat tagasi oli just kodu lähedal, Rapla metsamajandi Vardi metskonnas koolipraktikal. Hobusekoppel jäi kohe kodu juurde. “Kui lehmi ajama läksime, märkasime, et hobune oli väga rahutu. Kui lehmadega koju jõudsime, oli hobune kopliaia maha lõhkunud ja juba seisis kodus latris.”

Kella 15–16 paiku oli mürgel käes. “Maja teise korruse aknad olid lepalehtedega kaetud. Torm kangutas katusest eterniitplaate. Vedasime koormaköie üle katuse ja lõime otsad kangidega maasse. Õhus oli selline müra, et rääkida sai ainult käte abil,” jutustab Ehrpais.

Tuul hakkas vaalima ja rullima 120aastaseid mände ning kaskede ladvad olid maani...

Metsamees Valdu Reinaas võrdleb tookordse tormi tagajärgi 2001. aasta 16. juuli tormiga (kuni 30 m/s), milles tekkinud trombid viisid peamiselt Lääne- ja Ida-Virumaal minema hoonete katuseid ning murdsid hulgaliselt metsa.