Monika Suškevičs on oma töös juhtumite põhjal analüüsinud ökovõrgustikega seonduvate kaasamisprotsesside tõhusust ja tulemuslikkust Eestis ning mõnes teises ELi riigis. Ta uuris Natura 2000 alade määramise kontekstis, kas kaasamisega saab toetada suhtlust eri osapoolte vahel, kas saab tõsta maaomanike teadlikkust; mis puhkudel kaasamine toimib, mis puhkudel mitte, mis seda kõike mõjutab jne.

Suškevičs selgitab, et maaomanikud on Natura 2000 võrgustiku moodustamisel üks tähtsamaid asjaliste gruppe. “Analüüsitud juhtumid näitavad, et laialdased avalikustamiskampaaniad ei suuda rahuldada maaomanike spetsiifilist infovajadust, kuid vahetumad ja konkreetsemat sisulist infot pakkuvad suhtlusvormid (nt telefonivestlus looduskaitseametnikuga või osalemine asjaliste koosolekutel) tõstavad tõenäolisemalt maaomanike teadlikkust ning aitavad ennetada arusaamatusi maaomanike ja looduskaitseekspertide vahel.”

Töö autor märgib, et Eesti Natura 2000 alade määratlemine põhines eeskätt teaduslikel alustel. Maakondade rohevõrgustiku planeerimisel osales rohkem asjalisi ja ka usaldust tekkis enam.

“Otsuste vastuvõetavust mõjutavad eeskätt asjaosaliste hinnangud sellele, kuivõrd nende panusega on kaasamisel arvestatud,” nendib Suškevičs, kes muu hulgas leidis, et Eestis levinud kaasamisvorm, avalikud koosolekud, on sageli tekitanud inimestes hoopis tunde, et nemad otsuste tegemises kaasa lüüa ei saa. Avalike koosolekute vormi tuleks sellest lähtudes paremaks muuta.

Allikas: Eesti Maaülikool