Dorper – lammas, kes ei vaja pügamist
Dorper on aretatud Lõuna-Aafrikas eelmise sajandi keskel. Aretuses kasutati kohalikku rasvasabalammast , pärsia mustapealist lammast (rasvasabaline kõrbelammas Araabiast) ja dorsetit.
Teisel aretussuunal ristati eelpoolnimetatud tõuge meriinoga ja saadi rohkem valgeid variatsioone. Kujunesid välja mustapealine dorper ja valge dorper.
Dorperi suudab edukalt sigida ja hästi juurde võtta ka väga rasketes tingimustes Lõuna-Aafrika kliimas on tavalised pikad kuivaperioodid ja suur kuumus, samas leidub piirkondi, kus esinevad miinuskraadid ja sajab lund. Dorper on end tõestanud nii Kanada raskes talves, Inglismaa niiskuses kui Uus-Meremaa põuas.
Ta pole sööda osas nii valiv kui teised hea kaaluiibega tõud ja on võimeline viljastuma sõltumata aastaajast. Pärsia lambalt päritud viljakus võimaldab dorperil paaruda ka näiteks kaheksakuuliste intervallidega. Dorper talub hästi verdimevaid putukaid ja on teiste lihatõugudega võrreldes haiguskindlam.
Dorperi omapäraks võrreldes teiste lambatõugudega on see, et teda ei ole vaja pügada. Isevahetuv villakasukas langeb ilma soojenedes ise maha. Uus villakasukas on piisavalt pikk, et kaitsta looma otsese päikesekiirguse ja putukate eest. Samas piisavalt lühike, et poleks palav.
Dorperi jäärad kaaluvad enamasti 100-110k g, uted 65-75 kg. Tõugu iseloomustavad kerged poegimised (paras sünnikaal) ja väga head emaomadused (piimakus, hoolivus, palju kaksikuid).
Dorperi liha on kõrgekvaliteediline ja lihakeha vormikas. Nende loomade nahka hindavad kõrgelt nahatoodete valmistajad, sest pärsia lamba geen annab nahale vastupidavuse ja elastsuse.
Rõõmu tallu toodi möödunud aastal Saksamaalt kaks puhtatõulist dorperi jäära, nende järeltulijaid on sellekevadesel poegimisajal sündinud juba päris palju.
Vaata pilte ja loe lisa MTÜ Maavillane kodulehelt.
Allikas: Liilia Tali, Rõõmu talu perenaine, MTÜ Maavillane
