Eesti tõugu mära koos varsaga. Ago Ruus

Tõu nimetus: eesti hobune

Tõuraamatu ja -seltsi asutamisaasta, koht: 1921, Haapsalu

Levikuala: peamiselt Lääne-Eesti saared, vähem Mandri-Eesti

Põhilised kasutusalad: ponisport, harrastus- ja hobiratsutamine, turism ja väikepõllumajandus

Populatsiooni suurus (2005): 1248

Aretusorganisatsioon: Eesti Hobusekasvatajate Selts

Üldist

Eesti hobune on iidne hobusetõug, mis on nii vana, et selle päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Ta on põhja-metsahobuse-tüüpi, madalajalgne, pika kere ja tugeva kehaehitusega. Suuruselt võib teda paigutada poniklassi. Pea on laia otsmiku, lühikeste hiirekõrvade, elavate silmade ja lihaseliste lõuapäradega. Kael on lühike, lihaseline ja tiheda lakaga, turi madal, selg sirge, rinnakorv ja kõht mahukad. Jalad on lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad tugeva sarvega. Värvilt on eesti hobune väga mitmekesine: kõrb, võik, hiirjas, kollane, must. Tema selga ehib tume jutt.

Töökas ja vastupidav eestlane

Eesti hobuse samm on hoogne, tema iseloom on sõbralik ja loomus energiline. Ta on hästi kohanenud siinsete söötmis- ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse ja vastupidavuse poolest.

Suurim eesti hobuste kasvataja, Muhu saare Tihuse hobuturismitalu peremees Martin Kivisoo kirjeldab eesti tõugu hobuseid kui töökaid ja vastupidavaid loomi, kes on lahutamatu osa eesti kultuurist. „Iga hobune muutub sajandite vältel oma rahvaga ühte nägu, nii on valitud ja kujundatud ka eesti rahva karakteriga sobiv hobune," toob Kivisoo välja sarnasuse rahva ja hobuse vahel. Ta lisab, et eesti hobusele on tugeva töötahte kõrval omane ka kangekaelsus.

Vaatamata erinevatele mõjutustele on jäänud eesti hobune nii nagu eesti rahvaski oma üldiste omaduste poolest selliseks nagu ta oli sajandite eest. Mõistagi on koos igapäevaelu ja tööülesannete muutumisega muutunud veidi ka tema välimus. Nii et kui veel 20. saj algul oli soovitud eesti hobune madalajalgsem põllumajandushobune, siis sajandi teisel poolel sai aretustöö sihiks kõrge-jalgsem, suurem ja raskem hobune.

Eesti hobune on osa eestlaste rahvaloomingust, milles peegeldub ühelt poolt karm loodus, teisalt meie esivanemate hoolsus, püüdlikkus ja tarkus loomadega ümberkäimisel. Kõik see väljendub eesti hobuse tugevuses ning tema kujutamises nii esemetel kui rahvaluules.

Praegusel ajal on eesti hobuste karjatamisel suur tähtsus traditsiooniliste loodusmaastike ja tasakaalustatud ökosüsteemi säilitamise ning rahvatraditsioonide jätkamise juures.

Kuulus juba ennemuiste

Eesti hobune oli tuntud juba ennemuistsetel aegadel. Arvatakse, et soome-ugri rahvad kodustasid hobuse varem kui naaberrahvad, tulles Euroopa aladele hobustega, mitte jalgsi nagu paljud teised rahvad. Venemaa Keiserliku Ratsaarmee hobuseteadlase K. Petersoni arvates pärinebki eesti hobune sealt samast, kust eesti rahvas - Kaspia mere ja Uurali-äärsetelt aladelt.

Esimesed kirjalikud märkmed eesti hobuste kohta pärinevad 11. saj maadeuurijalt Bremeni Adamilt, kes tõstab oma reisikirjeldustes eestlasi esile rikkuse ja heade hobuste poolest.

Talletatud on legende eestlaste „dessantidest" Rootsi, mille järgi olid eesti meestel väledad hobused paatidega kaasas. Kindlasti oli kohalikul hobusel suur tähtsus ka eestlaste muistse vabadusvõitluse juures 13. sajandil.

Eestist pärit Kaasani ülikooli professor C. Blumberg kirjutas 1887. a oma raamatu „Eesti hobune" sissejuhatuses: „Niipalju on meil teada, et eestlastel 12. aastasajaks, s.o sel ajal, kui sakslased meie maale tulivad, palju häid hobuseid oli."

Ka Läti Hendrik kiidab oma kroonikas „Saaremaa hobuseid": „Vanad eestlased ei läinud kunagi ilma hobuseta sõtta! Lätlased korraldasid eestlaste maadele sõjaretki, et viia saagina kaasa siinseid hobuseid."

Eesti hobust on kasutanud teisedki naaberrahvad. Eesti hobuseid võis olla Vene suurvürst Aleksander Nevski kergeratsaväes, mis purustas Peipsil toimunud Jäälahingus 1242. a sakslaste orduväed. Liivi Ordu keelas hobuste Eestist väljaveo, sest Novgorodi kaupmehed ostsid neid kokku väga suurel hulgal. Rootsi ajal viidi hobuseid rohkem Eestist välja, kui siia juurde toodi. Eesti hobused olid sellel ajal suuremad ja kõrgemad, kui Rootsi armees üldiselt kasutatud soome hobused.

Väga kõrgelt hindasid eesti hobuseid Vene valitsejad eesotsas Peeter Esimesega. Keisrinna Anna Ivanovna andis välja ukaasi, mille järgi olid Saaremaa riigimõisate rentnikud kohustatud kasvatama valitsuse jaoks eesti tõugu hobuseid. Venemaal peeti eesti hobust üheks paremaks hobuseks kohalike tõugude parandamisel, tal oli tähtis ülesanne postiteenistuse väljaarendamisel avaral Venemaa territooriumil. Seetõttu viis Tsaari-Venemaa valitsus Eesti aladelt Venemaale tõuparandamise otstarbel sadu hobuseid.

1870. aastatel uuris Saksamaa Halle ülikooli professor C. Freytag kolmeteist Venemaa metsahobusetõugu, nimetades neid ponideks, klepperiteks ning suuremaid isegi
topeltklepperiteks (klepper on saksa keeles väike hobune, ka setukas või kronu). Eesti hobust hindas ta kõrgelt obi, vjatka, petšora ja mitmete teiste tõugude parandajana.
Sajandeid oli eesti hobune Liivi- ja Eestimaa talupoegade ainus hobusetõug. 19. saj keskel, kui talude päriseks ostmisega vajati tugevama veojõuga hobuseid, kerkis päeva-korda Eesti kohaliku hobusetõu parandamine ja täiustamine.

Teadliku hobusekasvatuse alguseks peetakse Eestis 1855. a, kui Liivimaa aadlikonvendi koosolekul tõstatati üles küsimus, kuidas päästa eesti hobust hävingust. Otsustati, et eesti hobuse säilitamiseks ja tema omaduste parandamiseks tuleb asutada hobusekasvandused. Aasta hiljem asutati Tori hobusekasvandus.

Aretuses valitses kaks voolu: ühed pooldasid „maatõugu" märade parandamist välismaiste täkkudega, teised (peamiselt talupojad) tõestasid katsetuste varal, et Eesti kohalikud hobused on vastupidavad, tugevad ja vähenõudlikud ning nende suuremaks muutmine peab toimuma puhasaretuse teel. Eesti hobuse plaanipärane puhasaretus algas 1921. a, kui Haapsalus registreeriti Eesti Maahobuste Kasvatajate Selts. Iseseisvas Eestis aretati eesti hobuse baasil kaks uut kohalikku tõugu: tori ja eesti raskeveo hobune. Viimased vallutasid lõviosa Eesti mandrist, jättes kohaliku ehk aborigeense hobuse peamiselt saartele ja Lääne-Eestisse.

Suur tööjõud

19. saj keskpaigast hakati pidama talupoegade hobuste sõidu- ja võimekusvõistlusi. Kuna seni oli otsustatud hobuste veojõu üle üksnes välimuse järgi, siis ei osatud arvatagi, et väikesel hobusel võib olla nii suur jõud. Toris sündinud kõrb täkk Vapsikas, kes oli 141 cm kõrge ja 401 kg raske, vedas 1865. a Riias munakiviteel 358 puudast ehk pea kuue tonnist koormat. Moskvas oli üks vene talupoeg seda nähes hüüdnud: „Eta ne lošad - eta tšuda!" (eesti k - See ei ole hobune - see on ime!)
Hea esinemise tõttu saadeti Vapsikas 1867. a tsaaririigi kulul Pariisi rahvusvahelisele näitusele, kus ta vedas koormat kaaluga 6160 kg. See koorem oli enam kui 15 korda raskem kui hobune ise! Selle vägiteoga teenis Vapsikas esimese koha ja auhinnaks hõberaha.

Alates 1980. aastatest on pandud senisest suuremat rõhku eesti hobuse ratsaspordiomaduste parandamisele. Aretustööd on saatnud edu: 2005. a Eesti meister ponide takistussõidus oli eesti tõugu täkk Anakee ning Eesti meistrivõistlustel ponide klassis kuulus kolm parimat kohta eesti hobustele.

Hobuste jõud ja tervis pandi tõsiselt proovile 2005. a suvel, kui kaksteist hobust, nende hulgas kaks eesti tõugu hobust, asusid Hiiumaalt Ristitee talust jalgsi teele Austria poole. Hobused läbisid 70 päevaga rohkem kui 2000 km ning pidasid hästi vastu.

 Eesti hobune tänapäeval

Eesti hobuse populatsioon on viimase viie aasta jooksul suurenenud mitu korda. Kui 2000. a tuli Eestis ilmale 118, siis 2004. a 178 eesti tõugu varssa. Sellele on aidanud kaasa alates 2001. a eesti hobuste pidajatele makstav keskkonnatoetus, aga kindlasti ka eesti tõu populariseerimine ja rahva elujärje paranemine.

ÜRO Toidu- ja Põllumajanduse Organisatsioon (FAO) kuulutas 1993. a eesti hobuse ohustatud tõuks. Kümme aastat hiljem Säreveres toimunud Eesti Hobusekasvatajate Seltsi üldkoosolekul kinnitati eesti hobuse säilitus-aretusprogramm, mis koostati aastateks 2003-2010.

Säilituse ja tõuaretuse eesmärk on kohaliku aborigeense hobuse säilitamine koos sellele omase kindla põlvnemise, välimiku ja mitmekülgse töövõimelisusega. Programmi on kaasatud kõik tõuhobused, kes on kantud tõuraamatusse. Praegu hõlmab tõupopulatsioon umbes 650 hobust.

Eesti hobune oli Kalevipoja abiline, võõraks ei jää ta ka eesti kangelastele tulevikus. Ajaloos on välja kujunenud nii, et püsima jäävad need rahvad, kes püsivad hobuse seljas. Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi president Heldur Peterson on öelnud, et vahepeal oli eesti rahvas hobuse seljast maas, nüüd hakkab jälle sadulasse tagasi saama. Seda tõestab kahe eesti tõugu hobuse esitlemine Saksamaal Essenis peetud maailma suurimal hobuüritusel Equitana-95.

Sedamööda, kuidas inimeste jõukus kasvab, tuleb ka hobuseid juurde. Praegusel ajal peetakse eesti hobuseid peamiselt taludes, enamasti saartel, kus on ühes majapidamises tavaliselt kuni viis hobust. Aga eesti hobuste kasvatamine võtab hoogu ka mandril.

Saaremaal on suuremad kasvatajad Pihtla Hobusekasvandus (50 hobust), Jaan-Aleksander Rooda (70 hobust), Aili Kirst (16 hobust), Heino Kallas (66 hobust), Kalvar Ige
(40 hobust), Muhumaal Tihuse Turismitalu (120 hobust) ja Hiiumaal Ristitee talu (33 hobust). Mandri-Eestis on arvukamalt eesti tõugu hobuseid Roland Raigi hobusekasvanduses Harjumaal (18 hobust).

 Allikas: Ohustatud tõud. Põllumajandusministeerium, 2007.