Tüüpiline broilerifarmi asukas, kel koos oma farmikaaslastega selja taga 23 elupäeva ja paari nädala jagu veel ees. Foto: AIN ALVELA

Broilerite elu-olu jälgitakse pingsalt. Söödaratsioon on vastavalt vanusele kindla kontrolli all, neile ei pumbata n-ö igaks juhuks sisse antibiootilisi ravimeid ega kasvuhormoone. Puhtus ja kord on au sees, talitaja käib farmi läbi kaks korda päevas ning broileriliha läbib enne tehasest toodetena väljumist mitmekordse analüüsi. Puuris pidamist Talleggis ei harrastata, kõigil tibudel on vaba voli oma kanala piires ringi jalutada.

Broileri viis nädalat – elu nagu lill

Kumna külas otse ajaloolise mõisapargi kõrval paikneva farmi ümbruskond ei haise. Turbasegune sõnnik ning farmide pesuvesi ei satu keskkonda, viimast ei juhita ka üldkanalisatsiooni.

Kanasõnnik ladustataks ja üks firma teeb sellest hiljem komposti. Pärast broilerite tapalesaatmisest tühjaks jäänud farmihoone desinfitseerimisest tekkinud vesi läheb eraldi paakidesse, kust see veetakse Tallinna Veele käitlemiseks.

Selline on lühike resümee, kuidas käib elu Eestimaa ainsa suure broilerikasvataja ning broileriliha tootja Talleggi ehk siis korrektse ärinimega HKScan Estonia farmides.

Peale Kumna ja kõige suurema Rannamõisa farmi on Talleggil ühtekokku kuus broilerifarmi, mis koosnevad 71 kanalast ja milles töötab kokku 22 talitajat. Viis farmi asuvad Harjumaal, kõige uuem, 2012. aastal avatud farm on Väike-Maarja külje all Ebaveres.

Broileri - kasvatatakse ross-tõugu lihakanu - elukaar on lühike, kestab 37–38 ööpäeva ja selle aja jooksul kasvab ta keskmiselt 2,36 kg raskuseks.

HKScan Estonia linnukasvatusdivisjoni juht Eve Samuli kinnitab, et Talleggi farmides ei kasutata Euroopas tihtipeale praktiseeritavat nn thinningut. See on broilerikasvatuse n-ö efektiivsemaks muutmise tehnoloogia, kus alguses, kui tibud väikesed, paigutatakse neid ühte kanalasse piltlikult öeldes üle normi.

Sedamööda kuidas kanad kasvavad, jääb neil ruumi vähemaks ja umbes viis päeva enne kogu partii tapatähtaega selekteeritakse neljandik suuremaid isendeid välja, et ülejäänutele normijärgne ruum teha.

Eestis niisigust asja ei praktiseerita, sest Samuli sõnul see siiski häirib ja teinekord ka vigastab linde.

Norm, millest jutt, tähendab seda, et lubatud on ühel ruutmeetril pidada keskeltläbi 15 lihakana ehk 39 kg/m², mõõdetuna vahetult tapaeelsel ajal.

Hais jääb kanafarmi piiresse

Eve Samuli räägib, et kanasööt valmistatakse oma tehases Lool, see on tehtud eestimaisest teraviljast. Kanade nokaesiseks lisatakse peale spetsiaalse sööda, kasvõi juba sellepärast, et neil nokkimise instinkt ikka meeles püsiks, täisteralist nisu.

Allapanuks kasutatakse turvast. Kuigi proovitud on ka teisi variante, tundub turvas Samuli sõnul kõige paremini siduvat niiskust. Ka pärast kasutamist on see oma konsistentsilt pude, ei kleepu ega kogune klompidesse.

Farmides on nii söötmise, jootmise kui kütte ja ventilatsiooni süsteemid küllaltki automaatsed. Ammoniaagilõhna eemaldamiseks, mis kanasõnnikust selle konsistentsi tõttu õhuhapnikuga kokku puutudes kiiresti eralduma hakkab, kasutatakse septsiaalseid püüdureid. Farmis sees on see iseloomulik lõhn muidugi tunda, farmide vahel jalutades ei püüa nina kinni midagi, mis häirivalt mõjuks. Ei tea, võib-olla sattusin olema tol päeval pealetuult, kuid ka Kumna kohaliku elanikkonna seast pole haisumure üle kurtmist avalikkusesse jõudnud.

Tähtis teema kanade, olgu need siis munakanade või broilerite, kasvatamise juures on antibiootikumide, kasvuhormoonide ja steroidide kasutamine toidulisandina lindude ravimiseks. Eve Samuli ütleb, et Eestis kehtib sarnaselt kogu euroliiduga nende vahendite kasvustimulaatorina kasutamise keeld. Nii kanade puhul kui loomakasvatuses üldse.

„Eelistame küll looduslikke ravimeid, aga teinekord päris ilma antibiootikumideta haigustest jagu ei saa. Ent ravimite kasutamine toimub vaid veterinaari ettekirjutuse kohaselt,” kirjeldab Samuli.

„Kokkuvõttes on antibiootikumide kasutamine meil ikkagi oma sada korda väiksem kui Euroopas keskmiselt. Mida lõuna poole, seda enam neid kasutatakse. Ma ei tea, tuleb see konkreetsest vajadusest või pigem harjumusest.”

Antibiootikumid vaid rangelt haiguste raviks

Tõsi ta on, statistika näitab, et kui euroliidus keskmisena kasutatakse antibiootikume kanakasvatuses 100,5 mg/PCU, siis Talleggi vastav näitaja on 1,93 mg/PCU aastas keskmiselt. (PCU tähendab populatsiooni korrektsiooni ühikut, mis iseloomustab aine kasutamise osakaalu, võttes arvesse nii linnupopulatsiooni suuruse kui iga linnu kaalu ravi ajal - Toim).

Kui karjas on leitud haigestunud linde, siis saab ravi kogu farm. Ravikuuri ajal ja vahetult selle järel rakendub selle farmi lindudele tapakeeld. Tapale viiakse nad alles siis, kui kõik ravimijäägid on kehast väljutatud, sest tööstusse jõudev liha peab olema igas mõttes ohutu.

HKScan Estonia kvaliteedi ja vastutustundliku ettevõtluse juht Priit Dreimann kinnitab, et toidu kvaliteet saab alguse farmist ja sellepärast on tapamajas sisse seatud topeltkontroll. Seal on kohal veterinaarametnikud ja analüüse teostab ka ettevõtte enda sertifitseeritud labor.

„Lindude heaolu tagavad söötmine ja pidamine. Ja heaolu omakorda kindlustab toidu kvaliteedi. Kui nende asjadega on kõik korras, pole meil vähimatki vajadust kasutada mingeid stimulaatoreid,” ütleb Dreimann.

Kui nüüd eraldi salmonelloosist rääkida, siis pole vahet, kas tegu on muna- või lihakanadega, see bakter võib nakatada mõlemaid ja mõlemal juhul on haigus ka ohtlik.