Aastakümneid on toodud Eestisse tõuparanduseks uusi mesilasi, kuid sellest hoolimata teeb siinsetele mesinikele muret nende hoolealuste vähene talvekindlus, tigedus ja suur sülemlemistung. Mesinike hinnangul on tõud suguluspaarituse tõttu mandunud ja nende vastuvõtlikkus haigustele suurenenud.

Grupp kogenud mesinikke on tulnud mõttele hakata Eestis tegelema mesilaste tõuaretusega. Olustvere tehnikumis mesindust õppinud Aimar Lauge ja Aivar Raudmets on käinud mesinduspraktikal Taanis sealse tuntud mesiniku ja tõuaretaja Niels Bak Pederseni juures, saanud tõuaretuse alal esimesed praktilised kogemused ja asjast väga innustunud.

Nad leidsid siin mõttekaaslasi ja nii asutasidki neli mesinikku – Aimar Lauge, Jaanus Tull, Aivar Raudmets ja Priit Pihlik – Eesti Mesilaste Tõuaretajate Seltsi. Ühenduse loomine oli vajalik selleks, et taotleda riiklikku tõuaretustoetust.

Tarud üksikule saarele

“Mesilaste tõuaretus on eriline ja aeganõudev töö,” selgitab Laugen. “Emade hindamine toimub järglaste põhjal ja aretustöös sobiliku leseliini leidmiseks võib kuluda kaheksa aastat.”

Ta selgitab, et mesilasema paarub leskedega (isamesilastega) õhus paarumislennul. Paarumisvõimaluse saavad aktiivsemad ja tugevamad isamesilased, kes aga võivad olla teisest tõust kui emamesilane. Mesinik ei saa oma hoolealustele kätt ette panna, paarumist korraldada ega tiivuliste eest ise valikuid ära teha.

Selleks, et soo jätkamine toimuks ühte kindlat liini pidi, peab mesilaste tõuaretus käima isoleeritud territooriumil, kuhu võõrad mesilased ei pääse. Nii Taanis kui ka Eestis on selleks sobivad meresaared olemas.

Eestlased on asunud parandama kolme mesilastõugu. Aimar Lauge ja Aivar Raudmets tutvusid Taanis buckfasti mesilaste tõuaretusega. Sama tõugu mesilaste aretusega tegeleb Lauge taanlase abil nüüd ka Eestis, Muhumaa lähedal asuval Kesselaiul.

Tartumaa mesinik Jaanus Tull üritab parandada itaalia mesilast. Ta peab selle mesilase headeks omadusteks rahulikkust ja töökust. Aretuspaigaks on kaalumisel kas Piirissaar või üks poolsaar Saaremaal.

Priit Pihliku arvates vajab senine Eestis levinud Sloveenia päritolu kraini mesilane sõbralikumaks muutmist. Aretuspaigana peab Pihlik silmas Abruka saart.

Eesti tõuaretajad on seadnud endale kuus eesmärki: mesilaste rahulikkus (lasevad mesinikul rahulikult talitada), kärjel püsimine, mesilaste sülemlemistungi vähendamine, haiguskindlus, talvekindlus ning mõistagi suur meetoodang.

Vaja on väljaõpet

“Ega me ei teagi, millal tõuaretuses tulu teenimiseni jõuame või väsime enne ära,” tunnistab tõuaretuse alustaja, kes asus sellega tegelema omal riisikol. “Selle tööga peaks alustama noores eas.”

Kuna mesilaste tõuaretus on Eestis uus tegevus, pole selleks veel kindlaid nõudeid. Tõugude aretusprogrammid on praegu seltsis väljatöötamisel. Kui nõuded kehtestatakse ja mesinikud neid täidavad, on lootust ka aretustoetusele. Tõuaretaja hakkab oma töö vilju lõikama siis, kui ta saab parandatud tõumaterjali müüa meetootmisega tegelevatele mesinikele.

Lauge ja Raudmets olid viimaste seas, kes Olustvere tehnikumis mesindushariduse said. Eesti mesinduse arengus peavad nad üheks suuremaks mureks seda, et paarkümmend aastat tagasi mesinike koolitus lõpetati ning seetõttu puudub õpetatud mesinike järelkasv.

Noori mesinikke on nende hinnangul hädasti juurde vaja, sest praeguste mesinike keskmine vanus on Jaanus Tulli sõnul auväärne. Näiteks Tartu mesindusseltsi liikmete keskmine vanus on 65 aastat.

Nüüdseks on riik seda probleemi tunnistanud. Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolil on plaan hakata uuesti mesinikke koolitama. Riiklik õppekava on kinnitamisel haridus- ja teadusministeeriumis.

Eesti Mesinike Liidu andmetel tegutseb Eestis 6000–6500 mesinikku, kelle mesilates on kokku umbkaudu 50 000 taru. Tegelikult aga võib mesilastepidajaid olla rohkemgi, sest leidub palju hobimesinikke, kellel on aias mõned tarud ja kes ei pea vajalikuks neid registreerida.

Mesilasperede registreerimisest kõrvalejäämine ja nende arvu väiksem näitamine aga toob kaasa väiksema mesinduse arendamiseks eraldatava eurotoetuse.


Mesilastel peab olema rohkem jõudu ja tervist

Aleksander Kilk, Eesti Mesinike Liidu juhatuse esimees

Eesti mesinike arvuka pere võib jagada mitmeks. On ümmarguselt kuuskümmend suuremat mesinikku, kel on üle saja taru ja kes annavad kohalikule meeturule põhilise toodangu. Siis on paarsada või rohkem mesinikku, kellele on mesindus põhitegevuse kõrval teiseks sissetulekuallikaks.

Umbes tuhat on selliseid, kes saavad mesindusest muu tegevuse kõrval natuke lisatulu. Neli kuni viis tuhat on hobimesinikke, kel on vaid mõned tarud, kust saavad magusat oma pere tarbeks.

Põllumehed on mesinikele tänulikud

Kõik mesinikud on huvitatud, et pered annaksid palju mett ja oleksid haigustele ning talvekülmadele vastupidavad. Et olla edukas, peavad vanad mesinikud tähtsaks kolme asja – tugevat ja tervet mesilasperet, nutikat mesinikku ja head korjemaad.

Heade omadustega tugevate perede väljakujundamiseks tuleb teha tõuaretustööd ja on kiiduväärt, et mõned mehed selle ette on võtnud. Kindlasti aga peab aretustöös jääma kehtima põhimõte, et kõikide positiivsete omaduste väljaarendamist tuleb vaadata koos.

Ühe omaduse eelisarendamisel võivad teised taandareneda ja soovitud tulemust ei tule. Näiteks võime aretada väga töökad, kuid samas haigustele vastuvõtlikud mesilased.

Suurem ja elujõulisem pere tähendab, et seal on rohkem lennumesilasi. Meekogumise kõrval on mesilastel väga suur roll taimede tolmeldamisel.

Põldude ja aedade saak, eriti just seemnesaak, sõltub mesilaste tolmeldamistööst. Seepärast maksavad mitmes riigis põllumehed mesinikele, et need oma tarud ristikupõllu serva või õunapuuaeda tooksid.

Kui põllumajanduses teeb tehnika juba ära väga suure osa tööst, siis taimede tolmeldamine on ja jääb ainult mesilaste tööks.

Miks mesilased tarust lahkuvad?

USAs sai 2006. aastal alguse nn mesilaste kollapsi nähtus. Mesilased lendasid ära ega tulnud tagasi ja pered hääbusid. Kuna USAs kasutatakse mesilasi paljude kultuuride tolmeldamisel, siis tekkis mesilaste hukkumise tõttu mitmele põllumajandusharule tõsine oht.

Teadlased uurisid kollapsi põhjusi, kuid ühest vastust ei suudetudki anda. Leiti kümmekond võimalikku põhjust, näiteks keemiliste taimekaitsevahendite laialdane kasutamine, sest on olemas putukamürgid, kuid mesilane on ju ka putukas.

Mesilaste toitumine monokultuuride tolmeldamisel on ühekülgne, mis võib põhjustada ainevahetuse ja immuunsüsteemi häireid.

GMO-taimedelt nektari kogumine ja kõrgsagedusväljad mõjutavad mesilase närvisüsteemi ja orienteerumisvõimet. Mesilaste käitumist võivad mõjutada ka haigused, eelkõige varroatoos koos kaasnevate viirushaigustega.

Meil hukkub mesilasperesid talvitumisel. Hooletud mesinikud võivad mesilaspere talveks nälga jätta. Varroalestadest kahjustatud noored mesilased lendavad hilissügisel tarust välja surema. Kevadel avastab mesinik, et taru on tühi ja näib, nagu oleks pere ära lennanud.

Mesilaste tervist ja käitumist ohustavaid tegureid on mitmeid, ja kui ka Eestis on ette tulnud mesilaste lahkumist oma tarust või hukkumist, siis võivad meil olla samad põhjused, mis teistes riikides.

Loodame, et meie mesilaste tõuaretajad suudavad parandada meie seniste mesilaste vastupidavust ja töökust.

Pikemalt ja põhjalikumalt lugege mesilaste tõuaretusest ajakirja Maamajandus augustikuu numbrist.