Osalejaid oli 260, lisaks Euroopa riikidele ka Ameerika Ühendriikidest, Jaapanist, Hiinast, Indiast, Brasiiliast, Lõuna-Aafrika Vabariigist ja Austraaliast.

Eestit esindanud Tartu Ülikooli geograafiadoktorantide Sven-Erik Enno ja Kaupo Mändla posterettekanne rääkis äikese ja tsüklonite klimatoloogiast.

Abiks äikese ennustamisel

Tornaadode ja neid põhjustavate äikesetormide uurimises ja modelleerimises on endiselt esirinnas USA. Kesklääne osariikides peamiselt kevadkuudel möllavad võimsad tormid tekitavad suuri purustusi, kuid annavad ka uurijatele võimaluse viia läbi mõõtmisi ning koguda andmeid.

Tornaadode tugevuse hindamisel on levinud loodusele ja rajatistele tekitatud purustustel põhinev Fujita skaala. Nagu selgus prantslaste ettekandest, pole see Ameerika hoonestusel ja maastikel põhinev skaala aga üksüheselt Euroopasse üle kantav. Seetõttu on Euroopa jaoks välja töötatud Fujita skaala modifikatsioon.

Äikesetormide arengut ja liikumist võimaldavad tänapäeval järjest paremini jälgida ja prognoosida satelliidifotod. Põhimureks on aga, kuidas eristada tõeliselt võimsaid ja ohtlikke torme nõrkadest või mõõdukatest. Olenemata tormi tugevusest, näeb satelliidifotol selle tipuosa laialivalgunud kiudpilvisuse ovaali. Infrapuna lainealas mõõtes on satelliidiandmete järgi võimalik määrata pilvede ülapinna temperatuuri.

Uuemad uuringud näitavad, et tugevaid kahjustusi tekitavate äikesetormide ülapinnale ilmuvad sageli ümarad või V-kujulised eriti külmad regioonid, mis viitavad erakordselt võimsatele tõusvatele õhuvooludele pilvesüsteemi alaosas.

Tulevikus on loodetavasti võimalik rakendada satelliidifotodele selliste tormialade automaatset tuvastamist.

Teateid minevikust

Ilmastiku tekitatud kahjude märgatav suurenemine viimastel aastakümnetel maailma eri piirkondades on paratamatult tõstatanud küsimuse võimalikust ohtlike nähtuste sagenemisest kliima soojenemise mõjul.

Inimeste arvu kasv ja asustustiheduse suurenemine on sellistes uuringutes sageli tähelepanuta jäänud.

Samas näitasid selle aasta konverentsil esitatud uuringud Austriast ja Brasiiliast selget seost inimasustuse tiheduse ning äikese ja paduvihmade tekitatud kahjude suurenemise vahel.

Minevikus aset leidnud ohtlike tormide kohta on võimalik infot saada vanadest ajalehtedest. Näiteks Soomes on selliseid allikaid kasutades uuritud rahesadusid perioodil 1833–1909. Kokku leiti 399 juhtumit raheterade suurusest 1–7,5 cm.

Juulis 1882 lõhkus üks tugev rahetorm Kesk-Soomes Oulu linnas 41 000 akent.

Sarnaseid ajaloolisi uuringuid esitati konverentsil ka Inglismaa, Prantsusmaa ja Austria kohta.

Euroopas tabavad tornaadod suurlinnu väga harva, seda haruldasem oli 10. septembril 1896 Pariisi tabanud keeristorm, mille kogu 6,5 km pikkune purustuste vöönd kulges läbi linna.

Euroopa riikide kohta avaldatud uuematest äikeseklimatoloogilistest uuringutest selgub muu hulgas, et tükk maad lõuna pool asuvas Portugalis on pilv–maa välkusid sama palju või isegi vähem kui Eestis. Madal äikeseline aktiivsus on seal seotud Atlandi ookeani otsese mõjuga.

Aastatevahelised äikeselise aktiivsuse kõikumised on suured ja nii võib Eestis väga äikeselisel suvel, nagu see oli 2010. aastal, lüüa sama palju välku nagu tavaliselt Lõuna-Euroopas.