Eesti sporthobune on kõige uuem siinmail aretatud hobusetõug

Kümme aastat tagasi alguse saanud uue hobusetõu, eesti sporthobuse juures pole tähtis mitte tõupuhtus, vaid võimalikult head saavutused spordis.

Hoolimata kõrgest aretuseesmärgist, Maarjamaal sündinud sporthobustel suuri saavutusi veel ette näidata pole. Küll aga on Euroopas teada eesti sporthobuste tõuraamat. Ilmselt seetõttu, et kohalik selts on tõuraamatuga Maailma Sporthobuste Kasvatajate Föderatsiooni liige. Näiteks möödunud aastal registreeriti eesti sporthobuste tõuraamatus 48 Tšehhis Obora hobusekasvanduses sündinud varssa. Põhjust selleks andis usaldus raamatu vastu ning seltsi kuulumine maailmaorganisatsiooni liikmete hulka. “Tõuraamatu tuntus annab turueelise. Selles osas oleme arenenud kiiremini, kui on tõusnud meie hobuste kvaliteet,” selgitab Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi juhatuse esimees Raigo Kollom tšehhide otsuse tagamaid. Ida-Euroopast kuuluvad maailmaorganisatsiooni vaid vähesed tõuraamatud ja nende pidajad. Endisest Nõukogude Liidust oli Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts esimene – 2005 saadi ühinenud liikme, 2010 täisliikme staatus. Eesti seltsi abile toetudes ühinesid läti hobuse tõuraamatut pidavad organisatsioonid föderatsiooniga kolm aastat tagasi. Ja rohkem neid endiselt nõukogudemaalt polegi.

Kahte tüüpi sportlikud ratsud

Kõigi soojavereliste hobuste aretuslik eesmärk on võimalikult head sportlikud saavutused. Aina paremate tulemuste otsinguil on aretajad aegade jooksul sporthobuste soontesse voolama pannud väga paljude eri tõugude verd. Kuid inglise või araabia täisverelised esivanemad, olgu või väga kaugetes põlvedes, on alati olemas. Põhimõtteliselt võib sportlikud ratsud jaotada kaheks – saavutushobused ja sporthobused.