Seal on kirjas, et Nabala on pindalaliselt Eesti suurim karstiala (8080 ha), kus voolab kaheksa maa-alust jõge (salajõge), ning et see on unikaalne loodus- ja kultuurimälestis, millel on nii teaduslik, maastikuline, veekaitseline kui bioloogiline tähtsus.

Nabala karstialal on Natura 2000 alad (Tammiku looduskaitseala ja Rahaaugu hoiuala), Pahkla maastikukaitseala ning loomisel on Lutsa (Rahkvälja), Tagadi ja Kurevere maastikukaitseala.

EELISest leiab ka ettepaneku, et Nabala karstialale võiks moodustada kõike hõlmava vee- või maastikukaitseala, kus ei tohiks lubada karsti ja allikate rikkumist ning pinna- ja põhjavee režiimi muutmist (karjäärid, jõgede-ojade süvendamine jms).

Esmaspäeval oli Nabala karstiala Pakri loodusmajas peetud arutelu üks teemasid. MTÜ Pakri Looduskeskuse juhataja Anto Raukase eestvõtmisel olid juturingis teadlased Hella Kink (ka ürglooduse raamatu Nabala teksti koostaja), Avo Miidel, Kalle Suuroja, Tõnis Saadre, samuti loodusmehed Veljo Ranniku ja Tiit Petersoo, keskkonnaametnikud ja teised.

Arutati, et nüüd, kui Nabala karstiala on nii-öelda kalevi alt välja võetud, tuleks astuda järgmisi samme, et terve see ala kaitstud saaks.

Samal ajal jätkuvad lubjakivi kaevandamiste ettevalmistused. Just täna, kolmapäeval, on näiteks Sakus ühe plaanitava karjääri, Nõmmevälja uuringuruumi keskkonnamõju hindamise programmi avalik arutelu.