Kõige rohkem müüdi tõumullikaid Harjumaalt - 199, järgnes Järvamaa 193 loomaga. Põlvamaalt läks 149 looma, Pärnu- ja Raplamaalt 100 ringis.

Vähem müüsid mullikaid Viru-, Tartu-, Viljandi-, Jõgeva- ja Läänemaa. Peamiselt müüdi holsteini tõugu noorloomi, kuid mullu huvitusid ostjad esmakordselt ka eesti punast tõugu mullikatest. Neid osteti 59.

 Nõudlus ületab pakkumise

Piima kõrged kokkuostuhinnad on muutnud lehmapidamise kogu Euroopas tasuvaks. Seetõttu kaaluvad loomakasvatajad hoolega, kas mullikaid ära müüa. Samal põhjusel ostetakse neid ka juurde. Seda teevad nii vana Euroopa kui EL-i uute liikmesriikide farmerid. Suur huvi on mullikate vastu Venemaalgi. 2006. aastal otsustati seal hakata piimandussektorit arendama riigi abiga. Tõumullikate ostuks annab riik krediiti ning tasub järelmaksu intressid.

Kõrgel piimatoodangul on ka pahupool: suuretoodangulised loomad lähevad ruttu karjast välja. Mõnedes intensiivse karjakasvatusega maades püsib ligi 40% lehmadest karjas kõigest 1,5 laktatsiooni. Nii kulubki suur osa mullikatest oma karja täienduseks.

Peamised tõumullikate müüjad olid mullu talud. Paljudele oli see sundkäik - kas jäi laudaruum kitsaks või müüsid noorkarja ära need, kes tegid lehmapidamisega lõpparve. Kuna talus hoitakse lehmi reeglina kauem karjas kui suurfarmis, on seal noorkarja müügiks parem võimalus. Suurtest osaühingutest müüsid enim loomi Põlva Agro ja Aravete Agro.

 Suurim pluss on tervis

Eesti mullikatel on Bulitko sõnul neli peamist plussi: emade hea toodang, põlvnemine, tervis ja konditsioon.

"Põhimõtteliselt me ei taha müüa mullikaid, kelle ema toodang on alla 7000 kilo laktatsioonis. Näiteks nende mullikate emade piimatoodang, kes Lätti müüdi, oli 9000 ringis," selgitab Bulitko. Siis lisab, et suure nõudluse tõttu on müüdud siiski ka 6000-kilose toodanguga emade järglasi. Mittetiinete mullikate puhul on ema toodang vähem tähtis. Ostja usub, et kui loom saab paremini süüa, lüpsab ta lehmana rohkem kui tema ema.

See, et Eesti mullikatel on samasugune aretuslik väärtus ja sama hea põlvnemine kui Lääne-Euroopa loomadel, oli algul ostjatele üllatus. Nüüd nad juba teavad, et võivad Eestist osta samade tipp-pullide järglasi kui näiteks Saksamaalt või Hollandist.

Ostjad hindavad kõrgelt ka meie mullikate tervist. Suurematest taudidest on Eesti karjad viimastel aastatel pääsenud, lisaks on ostjad öelnud, et Eesti mullikatel esineb vähem viirushaigusi.

Positiivne tagasiside saadi näiteks Rumeenia äripartnerilt, kes ütles, et on ostnud mullikaid ka Saksamaalt ja Hollandist, aga kohale jõudes olid Eesti loomad paremas konditsioonis kui tuntud karjakasvatusmaade mäletsejad.

Head tagasisidet tunnistab ka see, kui üks farmer või riik ostab meilt mitu mullikapartiid. Seda on teinud üsna mitmed Euroopa ostjad. Üks Läti farmer viib aga Eestist tõuloomi juba viiendat aastat järjest.

 Võimalus teenida lisaraha

Praegu saab Eesti farmer mullikat müües sama hinda kui Euroopa aretajad.

Tõumullika hind sõltub eelkõige ema toodangust. 6000 kg aastas lüpsva lehma järglase eest makstakse 16 000, 7000-se ema järglase eest 17 000, 8000-se ema järglase eest 18 000 krooni. Aasta lõpus tõusis tippmullika eest Eesti farmerile makstav hind 22 000 kroonini.

Kuna Eesti tõumullikad on kõrges hinnas, pole ka probleeme raha kättesaamisega. Viimastel aastatel on ETKÜ küsinud raha ette. Auto Eesti mullikatega läheb teele alles siis, kui raha on laekunud ETKÜ arvele, kust see kantakse edasi müüjate arvele.

Selleks et mullikaid müüa, tuleb kõigepealt teatada oma soovist maakonna aretusspetsialistidele. Nemad valdavad infot, mis riiki saatmiseks parasjagu mullikaid tahetakse või partiid komplekteeritakse. Spetsialistid vaatavad loomad üle, kontrollivad, kas müügiks pakutavate loomade põlvnemis- ja seemendusandmed on korras, nõustavad, kui vaja. Reeglina käib ostja esindaja Eestis, et pakutavatest loomadest endale meelepärased välja valida.

Müüki minevatele loomadele tehakse veterinaaruuringud ja vajalikud protseduurid (pügatakse, puhastatakse, korrastatakse ehk antakse kaubanduslik välimus). Kui piisav hulk loomi koos, koondatakse nad Luigele kogumiskeskusse. Kokkuveo organiseerib ETKÜ oma transpordiga, samuti maksab ühistu kinni laboriuuringud.

Kolhoosiajal oli tavaline, et majandid müüsid mullikaid. Tippaastatel läks Eestist välja 12 000 mullikat, peamiselt Venemaale, aga ka Lätti, Leetu, Poolasse, Ungarisse ja Tšehhoslovakkiasse. Iseseisvuse algaastatel tõumüük peatus, hakates taastuma 1990. aastate lõpus. Ida-Euroopa, kuhu loomi osteti, vaevles samuti reformide küüsis ning loomade arv vähenes.

Karja täienduseks osteti mullikaid peamiselt likvideeritavatest karjadest. Euroopa turule pääsesime 2001. aastal, kui algas tõuloomade müük Poolasse.

Praegu on maakonnaspetsialistide jaoks suur töö loomakasvatajate veenmine, et nad üldse tõumüügiga tegelema hakkaksid, sest see seab karjale lisatingimusi, nõuab lisatööd ja asjaajamist. Üldreeglina on aga nii, et sellele, kes on korra selle tee läbi käinud, ei tundugi asi enam nii hirmus.

 Kolmandik lehmmullikatest kaob

Tanel Bulitko peamine sõnum on see, et lehmnoorkari tuleb korralikult üles kasvatada, mitte selle pealt kokku hoida. Parandada tuleb ka nende pidamist.

"Täna on olukord selline, et sündinud lehmvasikatest tuleb lüpsma napilt kaks kolmandikku. Kolmandik lihtsalt "kaob" ära," selgitab ta jõudluskontrolli andmetele toetudes.

"Kahju, et meil on piimatootjaid, kes ei saa noorkarja kasvatamisega hakkama. Noorkarja ei tule peale, mingis vanuses jäävad vasikad kängu ning nad peavad isegi mullikaid juurde ostma. Kuigi praegu on tõumullika hind soodne, läheb ikka lehmikuid ka lihakombinaati," nendib Bulitko. "Praegu on investeeritud peamiselt piimatootmishoonetesse, täna on juba 35% lüpsikarjast uutes lautades. Noorkarjakasvatuses on seda investeeringut aga vähe. Torma, Põlva, Viraito, Sarapiku Piim, Metsaküla Piim on positiivsed näited. Vajadus lisainvesteeringuteks, eriti noorkarjale, on Eestis veel väga suur."

Selles, et tõumullikate kasvatamine ja müük annab loomapidajatele võimaluse teenida lisaraha, ei kahtle keegi. Karjakasvatajate peamiseks tuluallikaks jääb muidugi piimatootmine, aga kui taastootmine ja muud näitajad on korras, saab loomapidaja rohkem mullikatele panustada. Oluline on ka oma karja tutvustada.

 Loomad räägivad iseenda eest

"Seletamine auditooriumi ees ei anna seda tulemust kui see, et meie loomad on juba kusagile müüdud ja räägivad seal iseenda eest," kinnitab Bulitko. "Algul on oluline jalg ukse vahele saada. Tänavu olid esimesed kontaktid Hollandi ja Hispaaniaga, see tuli ikka väga raskelt. Nüüd on juba "käsi sees", tuleb tekitada pikaajalised ärisuhted ja neid hoida. Selleks on tähtis, et meil oleks pidev pakkumine. Farmer vaatab tihti asja oma tänasest päevast lähtudes - piimahind hea, vaja karja suurendada. Kuid piimatoodangut annab mõnikord suurendada pigem lehmade arvu vähendades ja nende eest paremini hoolt kandes."

Bulitko sõnul on märgata ka trendi, et farmerid on hakanud tähelepanu pöörama lehma karjaspüsimisele ning valivad oma karjale pullegi selle tunnuse järgi.

"Lehm ei pea karjast välja minema 2,5 aastaga ning kõik mullikad kuluma oma põhikarja täienduseks. Kui kõik lehmmullikad korralikult üles kasvatada, jätkub nendest nii omadele kui võõrastele," on aretusühistu juht veendunud.

 Ajakiri Maamajandus.