Vareskold on taim, keda Toomas Kuke taimede kukeaabitsa järgi kasvab Eestis vähestes paikades. Eha kirjeldab, et taime tumerohelised, varese koibade moodi harali varred kasvasid pesadena palju tavalisema kattekolla ja ka karukolla hulgas.

Asja teeb hapraks see, et nii-öelda kiviviske kaugusel maaparandusobjektist asub suurte maaliliste laugastega Piiumetsa raba.

Raba jääb Piiumetsa sookaitsealale, mis omakorda jääb Piiumetsa maastikukaitsealale, aga see ei ole praegu kõige tähtsam – Eha jutt on, et loodust hoiab inimese süda, mitte paberile kirjutatud reeglid.

(Kraaviäärsetel savivallidel turnides.) Millal seda maaparandust siin tehti?

Sel aastal. Leidsime, kui käisime rabas ja mõtlesime siitpoolt välja tulla. Raske oli läbi pääseda. Oli näha, kuidas kraavide seintest nõrgus rabamaak välja, see värviline “õlikiht” vee peal. Nagu ühe suure organismi veri, mis nüüd kraave pidi merre voolab.

Eelmisel nädalal olime siin rahvatantsijatega, kes Vahastu laadal esinesid. Tänutäheks tõime nad jõhvikale. Tahtsin neile ka vareskolda näidata, aga ei õnnestunud enam. Ainult üks metsisekukk oli siin.

Metsiseid raba siinpoolses osas ei ole varem kohanud. Kuna parajasti käis põdrajaht, tundus, et ta vist tahtis mind jahi pärast karistada. Või hoopis maaparanduse pärast.

Ilmselt on siin ikkagi vana kuivendussüsteemi remonditud...

Jah, aga vanad kraavid pole kunagi nii sügavad olnud, loodus oli aastakümnete jooksul nendega juba kohanenud. Vanasti olid masinad väiksemad. Nüüd on kohutavalt suured, tahavad sügavaid kraave ja võimsaid metsateid.

(Jõuame suurte mändide vahele.) Enne tahtsid, et ütleksin, kui märkan siin raiesmike-võsastike vahel ka mõnd üle 30- aastast metsa. Siin on.

Jah, eks kraav selleks kaevatigi, et saaks selle siit paremini kätte.

Aga see on ikkagi olukord, kus tagantjärele pole midagi teha.

Võtku siis kaitseala sildid ka ära, sest need ei kaitse midagi. Ei kaitse laukaid siinsamas lähedal ega seda ajalugu, mis Piiumetsal on. Karudele ja huntidele ka öeldagu, et neil pole tarvis siia tulla. Väiksemate metsaelanike liikumine on sügavate kraavide tõttu niigi häiritud.

Mismoodi oleks pidanud asjad käima?

Raba servas kaitsealal oleks võinud kraavid jääda nagu on, just niimoodi kinnikasvanult. Kui maastik on kaitse alla võetud, siis hoiame teda! Las inimesed tulevad ja tunnevad sellest rõõmu, las ujuvad siin laugastes, las korjavad marju ja peavad jahti.

Praegu on tunne, et kõik kaob ja hävib igal sammul.

Metsamajandajaid, põllumajandajaid, ka inimesi, kes puid ei luba raiuda, ei saa ära kustutada. Need eri huvid peaks olema kuidagi tasakaalus. Kuidas seda saavutada?

Ma ei tea inimest, kes puid ei luba raiuda. Metsakaitsjad on hoopis meeletu lageraie vastu.

Metsarahval jääb mõistusest puudu. Minu arvates on RMKs mõistus lausa ära keelatud. Kui nende koduleheküljele lähed, jääb mulje, et kõik on väga hästi. Aga tegelikult?

Hiljuti tegi RMK lageraiet maantee ääres ja üks töid juhtiv mees jättis kaunid lähestikku kasvavad kased kasvama. Need olid tohutult ilusad ja ma kiitsin teda selle eest, et tal jätkus südant nad alles jätta. Siis kuulsin, et tegelikult peab ikkagi need maha võtma, sest maanteeamet ei luba kasvama jätta. 15 meetri kauguselt maanteest ulatuvat ju ladvad maanteele, kui peaksid ümber kukkuma! Mõistus ja ilu on meil keelatud!

Kõige rohkem probleeme ongi vist raietega teede ääres ja külade külje all. Äkki peaks niisugustes paikades kehtima mingi erikord...

Kui metsatükk on väike, siis ei tohiks seda lindude maandumise ja pesitsemise oaasi lagedaks võtta, eriti põldude keskel, kus see on ka varjumiskoht mürgitamise eest. Selles tillukeses metsas on sageli enneolematu liigirikkus.

Ja kõrged kraavid ei sobi, olgu metsas või teede ääres. Et autod talvel Eestis nii tihti kraavis on, on just eurokraavide tagajärg. Paluküla Hiiemäe suusaradade äärdegi tuleb kraav teha, sest selline olevat rahvusvaheline standard. Kraavihaigus!

No jälle – kuidas asjad käima peaks? Peaks saama ju omavahel kokku leppida.

Sa oled ikka idealist veel. Mina olen paljud juba maha kandnud, ka RMK.

Piiumetsa rabas asuvale sõjateele, rahva lemmikmetsa, kus vaskussi elupaik, tehti lageraielank. Nüüd pähklite korjamise ajal nägime teises kohas, kuidas oli valgustusraiel jäetud sarapuudest üks-kaks oksa püsti...

Siinsamas on Vahastu jõgi. Ümberringi on raiesmikud, aga jõgi on risu ja võsa täis. Ei saa seal paadiga sõita, ujuda ega kala püüda.

Ahah, see on siis see kaldakaitsevöönd, kus ei tohi raiet teha.

Kus mõistus on?

No aga maastikukaitseala... Siin ikka ei tohiks saada loodusega arvestamata tegutseda.

Kõik kaitsealad, turismiobjektid, mida RMK limpsib, on äärealadel. Kesk-Eesti on valge laik ja see on 600 aastat kestnud Liivimaa–Eestimaa piiriala mõju. Kedagi ei huvita siinne tohutult rikas ajalugu ja imeline loodus.

Karudel on siin arvukus nagu parimates rahvusparkides. Inimene kummardub suure tee peal, hakkab oma kotti sättima, ja kui pilgu tõstab, on karupojaga silmside. See juhtus alles kuu tagasi, on siin nii tavaline.

Siin kasvavad taimed, kelle kohta olen lugenud, nagu oleks nad Mandri-Eestist kultuurmaastike mõjul kadunud. Ka sellesama vareskolla kaardil taimede kukeaabitsas on siin valge laik.

Kaks aastat inventeeriti rabasid, kõik käidi läbi. Aga Piiumetsa ei jõutud, ta asub kahe maakonna piiril. On nagu eikellegi raba. Ja ega siia ei tuldagi, sest siin on tulundusmetsad, RMK puude võtmise koht.

(Eriti risu-räsusesse kraavide ristumiskohta jõudes.) Vaata, see valge seen siin kuuse kännu küljes peaks olema juurepess.

Ju kraavi mõjul on mulla lõimis segamini. Mu vanaisa põlastas väga, kui hakati põllumaadele metsa istutama. Rääkis, kuidas juurepess tuleb ju kohe kallale. Pess tuleb, kui mulla lõimis on rikutud.

Tegelikult peaks kõik kujunema järgemööda: kõigepealt pujud ja ohakad, kes toovad toitained üles, siis sarikalised, kes kobestavad mulda, siis võsa... Kõik rinded peavad ära olema ja alles siis saavad suured puud kasvada.

Metsas kuusk, kes ise kasvab, on palju oksavabam ja tugevam kui istutatud puu. Olime siinsamas istutamas RMK-le. Kõigepealt tõmmati traktoriga juba kasvavad sajad väikesed kuused künniga tagurpidi ja siis pandi koolitatud kuused asemele. Ma jätsin mõnda kohta, kus kogemata oli jäänud ilus looduslik kuusk kasvama, koolitatud kuuse istutamata. Aasta hiljem tehti siis täiendistutust...

Tegelikult ei peaks nii palju loodusesse sekkuma. Aga selle vastu ei saa, inimene ei saa süsteemist jagu. Kõik süsteemid on omamoodi jaburad.

Üks suund tänapäeva looduskaitses on ju, et metsas matkitakse tulekahju, et siis saaks areneda põlendikuliigid...

Ei ole vaja matkida, sest kõik on looduses olemas, pole vaja seda rikkuda. Oma rikkumistega on inimene oma immuunsussüsteemi nii ära rikkunud, et näiteks puugihaiguse vaktsiinist jäädakse puugihaigusesse. Aga sellest meil muidugi ei tohi rääkida.

(Tagasiteel, kui selge, et vareskold jäi maaparanduse savilaamade alla.) Justkui nihkunud on kõik, loomulik olek ei maksa enam.

See on rahamaailm... Tuleks midagi ette võtta, et noortele ei saaks nii lihtsalt ajupesu teha. Kõik noored ju arvavad, et nüüd ma lähen ja annan oma parima. Aga neist saavad käsutäitjad, sest rahamaailmale on käsutäitjaid vaja. Igaüks tehakse eraldi äpuks.

Praegu on jälle aeg, kus reeglitega minnakse lolliks. Sellised hullused käivad üle, nagu omal ajal oli kindlast kuupäevast lubatud jõhvikate korjamine. Kõik tormasid ühel päeval metsa kokku.

Samasugused hurraa ja loosungitega lollused käivad praegugi. Mind see muserdab. Mõnes paigas metsas on veel hea olla, tunned, kuidas oled õiges kohas. Ja siis järgmisel päeval on see lõhutud... Ma saan aru, et puitu on vaja, aga praegu on kasutusel tehnika, mis on looduse talumisvõime jaoks liiga võimas. Naftaajastu oma vaid 60–100 aastaga on nii palju kurja teinud.

Tehnikamehed räägivad, et põdrad tulevad langile ja söövad masina kõrval ... ei karda enam ei mürinaid ega tulesid.

Põder kohaneb ära, et üks jõle müristaja käib metsa söömas. Lõikab endale seda puu haaval ja põtrasid ei söö... Kas inimene ei suuda kohaneda?

Eks nädal aega oled šokis ja siis kohanedki. Aga kui ei hoita raba... Rabad toidavad kõiki jõgesid. Meile ei jää varuvett ka, kui rabad ära kuivendatakse.

Kevaditi mul viskab üle, kui öeldakse, et tehku inimesed oma kraavid korda, et suurvett ei oleks. Suurvesi peab olema, nii nädal-kaks, sest ta taastab meie põhjavett.

(Eha kodu juures.) Kas siinkandis metsaprobleemid ongi RMKga?

Need ei ole probleemid. Inimesed on täiesti normaalsed. Aga nad lihtsalt täidavad ülevaltpoolt tulnud käsku, nad ei tohi ise mõelda, hoida või kaitsta midagi oma südame järgi...

Kuidas erametsades lood on?

Rootsi Södra metsad on veel kõige ilusamad. Aga just loopealsed metsad on neile maha müüdud, need kõige õrnemad tegelikult.

Kui ammu see oli, nüüd vist enam seda ei juhtuks?

Kas sa ikka veel ei tea, et jutt on üks, aga tegelikkus teine.

Vaata, sellest tammest siin tee ääres hoidsin kinni, kui ta taheti maha võtta... Saagija küsis, kas see ongi siis tamm.