(Foto: Karin Kaljuläte)

Põhjus oli hoopis muutus tollase inimese geneetilises koodis, mis võimaldas taluda (loe: seedida) piimasuhkrut – laktoosi.

Varem arvati, et looduslik valik laktoositaluvuse suunas soosis põhja pool elavaid piimajoojaid, kuna nende organismis oli suurem D-vitamiini puudus
(D-vitamiin on vajalik luude kasvuks kasutatava kaltsiumi imendumiseks).

Enamik inimesi saab D-vitamiini kätte päikesekiirte sattumisel nahale, kuid põhjarahvastele ei jätku piisavalt päikesevalgust. Piim võib D-vitamiini puudust kompenseerida.

Hiljutisest Londoni ülikooli teadlaste uuringust selgus aga, et piimajoomine levis algselt hoopis Kesk- ja Lõuna-Euroopa agraarkommuunides. Geneetiline muutus, mis võimaldas eurooplastel piima tarbida ilma haigestumata, arenes välja täpsemalt Kesk-Balkani ja Kesk-Euroopa vahelisel alal.

Kumb oli enne?

Kuna täiskasvanud said hakata värsket piima tarbima alles pärast loomade kodustamist, võib oletada, et laktoositaluvus arenes koos piimakarjakasvatusega. Kuid siiani pole teada, kumb kummast tekkis.

Ungari ja Rumeenia aladelt pärit keraamilistest nõudest on leitud piimasuhkrut ka varasemast ajast. Samuti on Inglismaalt avastatud piimarasva jälgi, mis nagu viitaksid piimakarjakasvatuse levikule saareriigis. Kuid ilmselt on nende leidude puhul tegu fermenteeritud piimatoodetega nagu juust ja või, mitte värske piimaga.

Ka vanad roomlased kasvatasid kitsi ja lambaid, et juustu saada. Veiseid kasutati hoopis koormate vedamiseks.

Germaanlased ja keldid (prantslaste eelkäijad) aga harrastasid samuti piimaveisepidamist ning tarbisid ka suures koguses värsket piima.

Avastus, et piima joomine sai alguse Lõuna-Euroopast, on tähtis ka rahvastiku arengu seisukohast, kuna värsket piima tarbima hakanud populatsioonid kasvasid palju kiiremini ning levisid uutesse piirkondadesse edasi.

Näiteks usuvad teadlased, et mitme Põhja-Aafrika rahva eellasteks on samuti Balkanilt pärit, piimasuhkru taluvuse geeniga eurooplased.

Lüngad ajaloos

Arvatakse, et laktoositaluvus sai peamiseks põllumajanduse arenguga kaasas käivaks nähtuseks.

Mitte ükski teine geneetiline muutus ei näi olevat viimase
10 000 aasta jooksul avaldanud nii suurt mõju selleaegsete inimeste liikumisele ja põlluharimise arengule.

Tänapäeval on laktoositaluvuse geen olemas enam kui 90% põhjaeurooplastest, mõnel Aafrika ja Lähis-Ida populatsioonil, kuid puudub kummalisel kombel suuremal osal täiskasvanud inimestel maailmas.

Uuringust ilmnes ka vastuolu, et praegu elavad piimasuhkrut mittetaluvad 8% eurooplastest just nimelt neil aladel (Lõuna-Euroopa idapoolne piirkond), kus see geneetiline muutus inimestel 7000–8000 aastat tagasi välja arenes.

Seda, et inimesed olid pidevas liikumises, näitab ka teadmine, et viimase jääaja järgselt Euroopa aladel elanud korilased pole meie põllumajanduse rajajad ega praeguste eurooplaste eelkäijad.

Põllumajanduse kiire areng, millega toidutootmine kasvas ligikaudu sada korda, jõudis siia idast sisse rännanutega, kes tõid oma kodustatud loomad ning toiduks kasutatavad taimed kaasa.

Samas on tänapäeva eurooplaseni välja jõudmiseks ajaloos veel mitmeid lünki.