“Pole võimalik kuidagi edasi areneda, me kasvatame seda peaaegu samal viisil nagu sada aastat tagasi,” ütles uudisteagentuurile AFP Robert Tomlinson, neljandat põlve rabarberikasvataja.

Yorkshire’i kasvuhoonerabarberi teisedki kasvatajad ei luba taimedel kasvuhoones valgusega kokku puutuda, kuna fotosünteesi mõjul muutuksid kiud paksemaks ja jäigemaks ning maitse happelisemaks. Selle ohu minimeerimiseks koristatakse saaki võimalusel küünlavalgel. Ka liiga kiire kasvatamine mõjub maitsele halvasti, mistõttu nn rabarberikolmnurgas eelistatakse kuue- kuni üheksanädalast ühtlast kasvatusperioodi enne esimest saagikoristust
Tänu erinevale tootmismeetodile ja traditsioonilistele kohalikele orgaanilistele väetistele – sh jäätmevill (shoddy), mida kasutatakse ainult selles piirkonnas – on maitse õrnem ja mitte nii happeline kui teistel rabarberisortidel.

“Kasvuhoones võib kuulda, kuidas taimed kääksuvad, kuna rabarber kasvab nii kiiresti – kuus-seitse tolli kolme-nelja päevaga,” ütleb Tomlison, kelle talu on üks neljast selles piirkonnas, kes võivad tänu traditsioonilistele kasvatusmeetoditele oma toodangut müüa Euroopa Liidu kaitstud päritolutähisega.

Yorkshire’i rabarberikasvatajad koondusid viljakatele maadele Leedsi, Wakefieldi ja Bradfordi vahel; seda piirkonda hakati nimetama rabarberikolmnurgaks. Penniini mäestiku varjus asuv rabarberikolmnurk moodustab „külmalohu”. Selline geograafiline asukoht on rabarberikasvatajate jaoks väga oluline, sest sealsed ilmastikuolud on taime jaoks ideaalsed.
Toodet turustades on rabarberikasvatajad üldiselt kasutanud nimetust „Yorkshire Forced Rhubarb” ehk “Yorkshire’i ajatatud rabarber”

Ühtlasi osutus ideaalseks ka muld, võimaldades areneda võimsal juurestikul, millest saadud saagist piisas suurte tootmiskulude katmiseks. Ka piirkonnale iseloomulik rasketööstus aitas luua olusid, mis soodustasid taimede varajast puhkamajäämist sügisel. Suured maa-alad kaeti kohalikust tööstusest saadud tahma ja tuhaga ning kõrgetest korstnatest sadestus mulda väävlit, mis rabarberile väga meeldib.

Kuna Yorkshire’i rabarberikasvatajate saak valmis alati varem kui riigi teistes osades, loobusid teised tootjad lõpuks üldse rabarberikasvatusest, sest nad ei suutnud võistelda Yorkshire’i tootjatega, kellel olid rabarberi kasvatamiseks sedavõrd soodsad tingimused ning kelle omandatud oskuste varal kasvatatud rabarberivarred neile ka tuntust tõid.
Yorkshire’i ajatatud rabarberi värvi muudab intensiivseks tehniline protsess ja valguse puudumine, mille tulemusena omandab rabarber õrna koore ja valge viljaliha.

Pinnas peab olema hoolikalt ette valmistatud sügavuseni, mis võimaldab rabarberi võimsal juurestikul areneda. Niiskusesisaldus peab olema üsna kõrge, kuid liigne niiskus võib põhjustada juure mädanemist.

Niiskust hoidev muld on vajalik kahel põhjusel. See aitab esiteks taimel kasvada ja teiseks hoida madalat temperatuuri, mis on oluline taime vajaduste rahuldamiseks ja kogutud energia muundamiseks. See on kvaliteetse varre saamiseks väga oluline. Kui puhkeperiood, mille jooksul juurt hoitakse ajatamiseks ette valmistades väljas, on liiga lühike, jääb saagikus madalaks, kvaliteet ja maitse kehvaks ja saadav tulu ei kata tootmiskulusid.

Väljastpoolt rabarberikolmnurka ostetud taimi tuleb enne ajatamist kasvatada kolmnurga piirkonnas vähemalt kaks-kolm aastat, et juur saaks kasvada arengut soodustavates mulla- ja kliimatingimustes. Juured võetakse põllult üles ja laaditakse käsitsi ettevaatlikult treileritele, millega need veetakse põllult kasvuhoonesse.
Ajatamiseks kasutatavad juured saadakse paljundamise või jagamise teel omadest varudest. Juuri antakse edasi peresiseselt ühelt põlvkonnalt teisele või ostetakse teistelt kasvatajatelt.

Inglismaal on populaarne roog rabarbrikrõbedik, mida serveeritakse koos pudinguga. Kokkade uus põlvkond hindab taime juures sügavpunast värvi ning teravat maitset, mida võib kasutada nii soolastes kui magusates roogades, valmistades sellest ka šampust.

“Rabarber läks vahepeal küll moest ära, aga inimesed taipavad, et sellest ei saa üksnes krõbedikku, vaid ka kõiksugu muud kraami,” ütleb Tomlison ning lisab, et rabarber läheb eriti hästi kokku ulukiliha, makrelli või iga rasvase kalaga. Taime taastulemise põhjusena näeb ta 1960ndatel arendatud sorte, mis on värvilisemad ning pole nii hapud.

Tomlinsoni sõnul on nõudlus viimase kümne aastaga korralikult suurenenud ning nende talu toodangut tellitakse pidevalt Šveitsi ja New Yorgi restoranidesse.
Paula Tomlinson rabarberit karbistamas.