Geneetiliselt tõestatud: must eesti raskeveohobune on olemas
"Kui kitsa valge triibuga kaunistatud ninaots emaihust paistis, sain aru, et sünnib ilus varss," kirjeldab Liiva talu perenaine Tatjana Mihaljova, kellele suure ja laia lauguga hobused eriti ei istu.
Öösel taskulambi paistel sünnitust jälginud kogenud hobusekasvataja tuvastas kohe pärast uue ilmakodaniku sündi, et tema karv on imelikult tume. Päevavalges sai selgeks, et välimuselt ongi varss must. Kuid kas ka geneetiliselt?
Selle kindlakstegemiseks saadeti hobusehakatise karvanääpsudega sabajõhvid Saksamaale geenilaborisse uurimiseks sooviga teada saada, kas tal esineb kõrbi värvust põhjustav agutigeen või mitte. Agutigeen tegutseb hobuse kehas koostöös musta pigmendi geeniga, jaotades musta värvust põhjustava eumelaniini kas ühtlaselt või ebaühtlaselt. Viimase tulemuseks on mustade jalgade ja sabajõhvidega, kuid heledama kehavärvusega kõrb hobune.
20. juunil andis dr Ingolf Russ GeneControl GmbHst teada, et Liiva Etnal agutigeen puudub. Seega sai silmaga nähtav must värvus ka geneetilise kinnituse.
Nüüdseks juba poolteisekuuse varsa isa on kõrb täkk Ettor, ema aga hõbekõrb Ewita. Hõbegeen muudab kõrvi hobuse välimuselt tumedate jalgade ja hõbedase laka ning sabaga raudjaks. Geneetiliselt ja teoreetiliselt on sellise värvikombinatsiooniga paaril võimalik must järglane saada, kuigi tegelikult juhtub seda haruharva.
"Eesti raskeveohobuse aretuses on oluline roll olnud belgia ardennidel, selles tõus pole must värvus lubatud. Loomulikult on ka nende hulgas aegade jooksul musti hobuseid ette tulnud, kuid aretusest nad kõrvaldatakse ja värvuse edasikandumise tõenäosus on väike," pakub hobuste koolitaja Ingrid Randlaht harvaesinevale värvusele selgituse.
Kuigi Liiva Etna on esimene geneetiliselt tõestatud musta värvi hobune eesti raskeveohobuse tõus, on silma järgi määratud mustadest teateid ka varasemast ajast: 1982. aastal sündis Viru-Nigula kolhoosis täkk Erk, 1984. aastal Laekvere sovhoosis mära Esto ja 1986. aastal Õitsengu kolhoosis mära Eti.
Eesti raskeveohobune on väga väikesearvuline – pelgalt 300 isendit – kohalik ja ohustatud tõug, kelle püsimajäämine pole vaatamata viimastel aastatel saavutatud mõningasele varssade arvu kasvule siiski veel kindel. 1990ndatel sündis tõus kümne varsa ümber aastas, 2011. aastal aga juba neli korda enam. Enamik eesti raskevehobuseid on värvuselt raudjad või kõrvid.
