See on tekitanud palju küsimusi, sest alates 2009. aastast on niigi keelatud glüfosaatide kasutamine keskkonnasõbraliku majanduse toetust (KSM) saavate ettevõtete toetusõiguslikul maal enne saagikoristust (põllu-, rühvel- ja köögiviljakultuuridel). Ilmselgelt on olnud põhjus avastuses, et jäägid jäävad teradesse ja jahusse. Samuti ei ole glüfosaate lubatud kasutada haljasväetiseks kasvatatavatel heintaimedel.

Meil Eestis on juba mõnda aega piiratud glüfosaati sisaldavate toodete kasutamist ning ühtlasi otseselt toidu sisse sattumist. Teatavasti on glüfosaati sisaldavad tooted väga mürgised nii loomadele kui inimestele. Mõjud võivad avalduda küll alles paarikümne aasta pärast (näiteks DDT). Vähe on uuritud ka pestitsiidijääkide koosmõju.

Pole keelatud

Iseenesest on glüfosaatide kasutamine enne teravilja koristamist lubatud võte, samuti pole üheski Euroopa Liidu liikmesriigis glüfosaatide kasutamist keelatud, sest keelamiseks peavad olema kindlad faktid. Kuid siiani ei ole Euroopa Toiduohutuse Amet leidnud, et täielik keelamine oleks põhjendatud, sest kasutusel on paju teisi, märksa toksilisemaid aineid.

Eestis võivad glüfosaate enne saagi koristamist kasutada vaid need, kes pole endale keskkonnasõbraliku majandamise kohustusi võtnud, ja ka nende puhul on kasutamine pigem erand kui reegel.

Möödunud hooajal tehti koristuseelseid pritsimisi nii rapsil kui teraviljadel, aga mitte glüfosaatide, vaid desikantidega, mille toimeaine on dikvaat. See närvutab taime ja aitab vartel-kõrtel kuivada, eesmärk on kergendada koristust. Dikvaat pole süsteemse toimega, seega ei lähe toimeaine taime sisse ega liigu edasi mulla kaudu. Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et tegu on glüfosaadiga, kuna ka need tooted hävitavad umbrohtusid.

Glüfosaat pole närvutamiseks nii efektiivne kui dikvaat ning glüfosaati on enne koristust umbrohutõrjeks kasutada täiesti mõttetu, sest selle efektiivsus umbrohutõrjel on sel ajal väga madal.

Siit võib kohe tekkida küsimus, kas siis dikvaadijäägid jäävad teravilja jt kultuuridesse, millel seda on lubatud kasutada. Võrdlusena – dikvaate on lubatud kasutada loomasöödaks ja on teada, et loomade organism on veel tundlikum kui inimese oma. Samuti võib töödeldud taimede põhku (varsi) kasutada loomadele söödaks ja allapanuks pärast nelja päeva möödumist pritsimisest.

Ranged piirnormid

Tänapäeva intensiivse põllumajanduse puhul on taimekaitsevahendite kasutamine pea paratamatu. Aga nende kasutamine on kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides reguleeritud õigusaktidega. Eestis teostab taimekaitsevahendite kasutamise üle järelevalvet põllumajandusamet.

Kõik taimekaitsevahendid läbivad enne turule jõudmist range kontrolli, mille käigus tehakse riskihinnang ja töötatakse välja piirnormid, lähtudes tervisekaitse normidest, põldkatsete tulemustest, inimeste toitumisharjumustest ja päevastest lubatud doosidest inimese 1 kg kehakaalu kohta. Piirnorm on teatud kogus jääki, mis ei kahjusta tervist.

Piirnormid on reeglina kümneid kuni sadu kordi suuremad kui maksimaalne tarbitav kogus päevas, mille juures aine ei ole veel toksilise toimega. Kõige selle eesmärk on kaitsta inimese tervist ja toitu, mida me sööme.

Kas ja kui palju jääb glüfosaati ning selle jääke teraviljadesse, on raske öelda, kuna Eestis on teravilja- ning rapsiseemnetest glüfosaadijääkide määramine alles algusjärgus. Väga oluline on glüfosaadi ning abiainete jääkide määramine mullast, veest, taimedest ja nende saadustest, kuna glüfosaadid on enamkasutatav herbitsiidide rühm Eestis.

Katsete tulemustest selgub, et glüfosaadijääke on leitud teraviljadest, kuid sageli pole need taimedes ületanud lubatud piirnormi.

Pestitsiidijääke toidus koguvad põllumajandusameti ning veterinaar- ja toiduameti inspektorid. Aastas analüüsitakse ca 250 taimse toidu proovi. 2012. aastal analüüsiti 252 toidu proovi, millest 131 olid imporditud toidud. Lubatud pestitsiidijääkide piirnormide ületamist ei tuvastatud. Pestitsiidijääke leiti 37% kohaliku taimse toidu proovist ja 63% imporditud proovist.