Golfi imetlusväärne jätkusuutlikkus
Aastakümned lähevad, aga Volkswagen Golf jääb. Jah, muutub, aga mitte nii palju, et kui esimese põlvkonna masina austajad hauast üles tõuseksid ja praegust varianti kaeksid, nad seda ära ei tunneks.
Kui muutus ongi vahepeal „liiga kaugele“ jõudnud, on kohe tagasi tõmmatud. Praegune suund on „laiem ja madalam“. Ühesõnaga – klassika variatsioonidega. Sealjuures juba seitsmes põlvkond, kui lugemine pole vahepeal segi ei läinud.
Muidugi oleks klassikalt raske oodata, et ta sulle pettumuse valmistab. Ei valmistagi. Istud ja nagu oleks sa sellel istmel juba sadu kordi varem olnud. Haarad rooli ja see teeb täpselt seda, mida su mõte jõuab välja mõelda.
Lisaks lubab tippvarustusega auto juhil mootori, rooli, käigukasti seadistusi muuta ehk sõidurežiimi valida. Puutetundlik ekraan on ees, muudkui puuduta ja vali.
Mis puutub sportliku suunaga valikutesse, siis ei oska kinnitada, et talvine ja libe aeg oleks selleks kõige sobivam. Suvel on kindlasti hoopis teine lugu! Aga ka „normaalsus“ on nauditav. Vajutad gaasi ja 1,4-liitrine bensiinimootor veab lustiga. Niisuguse lustiga, et tulles oluliselt rahulikuma pereauto gaasipedaali tagant, pead ikka hoolega kiiruseosutit jälgima.
Möödasõidul on sama lugu. 80st krapsab 120 ikka väga ruttu. Ning sama ruttu on sauamehed valmis sulle põõsaste vahelt trahvikviitungit viibutama.
Seega tekib kummaline vastuolu: kui tahad sõitmist tõesti nautida, on üks kindlaid võimalusi uus Golf, samas pead olema valmis oma (kiirus)naudinguhimu kogu aeg piirama.
Aga võimalus on nautida ka hoopis sõiduki kujundust. Kui veel auto juhtub olema musta värvi kere ja musta värvi sisuga, võid sõidule võtta kasvõi moekunstniku enda.
Praegusel ajal, mil esmapilgul raske aru saada, mis on looduslik ja mis kunstlik materjal, tundub Golfi sisekujundus vägagi usaldust äratav. Proovid salongikatet ja sõrmedel on mugav. Istmekattematerjaliga sama lugu.
Veel üks pluss. See, mis kinni peab olema, on ka kinnitatud. Konarlikule talveteele omaseid kehva auto värinaid ja tirinaid pole.
Olgu muu valgustusega kuidas on, aga jaaniussina kumavad valgusribad küljeustes ütlevad ka kõige tundetumale meie seast, et tunnetele rõhumisel pole tegijad kokku hoidnud.
Ruumi jätkub. Proovid küünarnukiga naabrit toksata, aga ta on vaatamata pigem väikesele salongile ikka nõnda kaugel, et kumbki saab end omaette tunda. Samas – kui naabrit just puudutada peaksid tahtma, siis käsipiduri hoob ei sega. Hooba polegi, on väike klahvike.
Taga istuja saab ka end nii ära mahutada, et tema põlved juhi isteasendit ei mõjuta. Tootjad märgivad selle eeldusena esisilla ettepoole nihutamist.
Kahe parajate kohvritega reisija pagas mahub pakiruumi, nelja pisut kaugemale ja pisut kauemaks sõitva inimese puhul tekib küll juba pisuke küsimus.
Hinnad algavad 16 000 eurost, lõpevad rohkem kui 10 000 eurot hiljem.
