Haruldase suur-konnakotka paaridel jäi ellu kolm poega
Neli aastat tagasi hinnati suur-konnakotkaste arvukust kuni 30 paarile. Veel varasemate aastate kohta on andmeid napilt, mille üheks põhjuseks võib lugeda ka raskusi liigi eristamises tema väiksemast ja arvukamast sugulasest väike-konnakotkast. Kindlalt tõestati esimene suur-konnakotka pesitsemine Eestis alles 1995. aastal. Üleüldse hinnatakse suur-konnakotka maailmapopulatsiooni suuruseks vaid 3000 paari, kes asustavad hajusalt väga ulatuslikku piirkonda.
Puhtaid paare vaid üks
Kotkaklubi liikme Joosep Tuvi sõnul võib Eestis teadaolevate pesitsusalade puhul praegu rääkida vaid ühest puhtast suur-konnakotka paarist ja neljast segapaarist, kus üheks vanemaks on suur- ja teiseks väike-konnakotkas või nende hübriid. „Segapaaride ja eriti “puhaste“ suur-konnakotka paaride arv on kümmekonna aasta jooksul jätkuvalt langenud. Vahel tundub, et meie siin Eestis ei suuda selle liigi püsimiseks midagi olulist korda saata, sest otsustavad sündmused toimuvad kaugel idas, Venemaa avarustes. Kuid lootus kustub viimasena ja ohustatud harulduste kaitses kustuvad võimalused lõplikult alles koos viimaste isenditega.“
Eesti asub suur-konnakotka areaali kaugel servaalal. „Venemaal asub liigi areaali keskpunkt ja vähemasti kunagi olid seal ka pesitsemiseks parimad tingimused. Kui seal arvukus suureneks, siis satuks neid rohkem ka siia. Praegu on aga suur-konnakotka levikuala kokku tõmbumas,“ selgitas Joosep Tuvi.
Samal ajal tunneb end siin hästi väike-konnakotkas, kelle arvukus küündib 500-600 paarini. 2009. aastal leiti 30 uut väike-konnakotka pesa enamasti varem teadaolevatelt pesitsusaladelt, kuid lisandus ka pesi täiesti värskelt avastatud kohtadest. Peaaegu iga teine kontrollitud kotkapaar pesitses edukalt, selgub Kotkaklubi kogutud seireinfost.
Kolm murekohta
Samas ei ole Joosep Tuvi sõnul rahuloluks põhjust, sest muret teeb pesametsade ja pesapuude halvenev kvaliteet. „Raie väljapool kaitsevööndit põhjustab tuulemurdusid ja sealt edasi suureneb üraskirüüste oht. Pesametsa väiksusest tuleneb häirimise ja röövluse risk.“
Teine murekoht lindude seisukohalt on halva konstruktsiooniga elektriliinid, milles hukkuvad enamasti noorlinnud. „Selle teema on tõstnud kilbile gps-saatjatest saadud info. Näiteks ühe Tartumaa suur- ja väike-konnakotka segapaari territooriumil hukkus poeg nii 2008. kui ka 2009. aastal pesametsa lähedalt mööduvates keskpinge liinides,“ ütles Tuvi ja lisas, et selle probleemi lahendamine nõuaks suuri kulutusi ja ka tahet.
Viimasel ajal on Eestis üles tõstetud ka tuulegeneraatorite oht konnakotkastele Lääne-Eesti sisemaal ja rannikualal merikotkastele. „Probleem on Euroopas juba ammu tuntud ja eriti on sellele keskendutud Saksamaal. Tuulegeneraatorite paigaldamine konnakotkaste koduterritooriumile (kuni 2 km raadiuses pesast) rikub ära olulise osa liigi toitumisalast ning võib põhjustada ka otsest hukkumist tiivikus.“
Nii see kui ka eelmine teema võivad olla Joosep Tuvi arvates uurijate poolt alahinnatud, sest hukkunud linnud koristatakse elektriliinide ja tuulikute lähedusest rebaste poolt kiiresti ära.
Mis rõõmu teeb?
Kotkaklubil on põhjust ka rõõmustada, sest kaitserežiimi rikkumisi 2009. aastal ei täheldatud. „Seda on vast mõjutanud kõige enam keskkonnaametnike püüdlikum tööülesannete täitmine ja loodetavasti ka paljude maaomanike suhtumise muutumine kotkastega sõbraks saamise suunas.“
Joosep Tuvi sõnul on neil hea meel ka selle üle, et uute pesitsusterritooriumide avastamisel on abi olnud loodusharuldusi väärtustavatest metsaomanikest, metsaga kokkupuutuvatest töölistest ja looduses "avatud silmadega" ringi liikuvatest inimestest, kelle teated leitud suurte pesade kohta on viinud nii mõnegi uue pesani.
