Hundai Santa Fe. Foto: Whatcar.ee

Sellegipoolest meeldib mulle Santa Fe rohkem, kui ix45, mis tõenäoliselt oleks pidanud uudismudeli tagaluuki ehtima. Väidetavalt olla nimi turul nii tugevasti juurdunud, et Hyundai ei tihanud seda teiste mudelite eeskujul muutma hakata. Ehk siis ainuke i-tähega asi Santa Fe juures on ilmselt midagi Apple`i tootevalikust mõne autosviibija taskus.

Mõjub suurena

Võrreldes eelkäijaga tundub uus Santa Fe palju jõulisema ning suuremana, kuigi auto pikkus kasvas vaid väheste cm võrra. Esiots oma massiivse kuuenurkse iluvõrega mõjub eriti maskuliinselt (andku soolise võrdõiguslikkuse aktivistid mulle andeks) ja tagaosa toob tulesid arvestamata meelde BMW X5 kujustuse. Ja see on kahtlemata kompliment!

Arvestades, et Hyundai ja Kia sõidukid kipuvad tihtipeale tehniliselt pea identsed olema, läheb vähemalt selles autoklassis iludusvõistluse võit pikema nimega “korealasele”. Santa Fe paistab Sorentost iga nurga alt vaadatuna efektsem ja kenam.

Maanteel õõtsub

Maanteelgi käitub Santa Fe nagu tõsine suur maastur – õõtsub tublisti ja kaldub kurvides küllaltki mehiselt. Kõik viitab sellele, et sihiks on seatud eelkõige mugavus.

Paraku ei saa auto selle ülesandega vähemalt Premium-varustuse 19-tollistel velgedel veeredes sugugi hakkama.

Asfaldi põikikonarused raputavad sõitjaid korralikult ja ega asi ka auklikul teel paremaks muutu. Tõenäoliselt saaks tulemus 17-tolliste standardvelgedega parem, aga see on ainult oletus.

Santa Fe maastikusõiduomadused jäid sobiva raja puudumisel proovimata, kuid nagu linnamaasturite puhul üleüldiselt – vaevalt enamik ostjatest autoga seenemetsast kaugemale minna soovivadki. Normaaloludes jagab Hyundai veojõudu ette-taha automaatselt (100:0 kuni 50:50), nelikvedu saab ka suhtes 50:50 lukustada.

Jõuline mootor

Jõuülekande osa teenib vaid kiidusõnu. Ainsa mootorivariandina leiab Santa Fe kapoti alt 2,2-liitrise diisli, mis arendab 145 kW ja 421 Nm. Baasmudelil Style töötab see kokku 6-käigulise manuaalkastiga, 7-kohalised või/ja Premium-varustusega masinad tulevad tehasest alati automaatkastiga, millel samuti kuus astet.

Jõuallikas ei peida oma olemust ega ole kaugeltki hääletu, kuid teeb oma tööd hästi. Nii paigaltkiirendus kui ka möödasõidud sujuvad vaevatult. Et ka maanteekiirusel püsivad pöörded meeldivalt madalal, võib Santa Fe salongi pidada üsna vaikseks. Suurtel kiirustel hakkab sisse kostuma pisut tuulevihinat, kuid see on juba pisiasjade kallal norimine.

Proovisõidul võrdus linnatänavail kütusekulu ümmarguselt 10 liitriga, maanteel sai masin hakkama 3,5-4 liitrit väiksema kogusega. Minu arust igati tublid tulemused mõlemad.

Mänguline sõitjateruum

Hyundai sisekujundus on kõike muud kui range saksapärane klassika. Meeldivalt mänguliselt armatuurlaualt leiab mitmes värvitoonis ja erineva reljeefsusega detaile, selle keskosa oma Y-tähe kujuga meenutab margi teisi mudeleid.

Koostekvaliteet ja materjalid on esmaklassilised, korralikku külgtuge pakkuvad nahkistmed (alates Premium-tasemest) tunduvad mõnusad ja näevad kenad välja.

Tagapinki saab liigutada nii pikisuunal kui ka muuta seljatoe kallet. 5-kohalisena mahutab pagasiruum igati asjalikud 585 liitrit ning reisijate jalaruumiga pole samuti mingit probleemi.

Seitsmekohalise tagumine istmerida mahutab paraku vaid lapsi. Täiskasvanul napib seal istudes ka jalaruumi, kuid mis veelgi hullem – lae alla äramahtumiseks tuleb pea rinnale kummardada. Sel viisil aga kaugele ei sõida.

Ebamugavalt sinine taustavalgus

Hästivarustatud autole omaselt jagub kõikvõimalikke nuppe kuhjaga nii roolile kui ka armatuurlauale. Suur puutetundlik ekraan lubab ennast kasutada ka kindas kätega ja üldjoontes on kõik funktsioonid suhteliselt hõlpsasti hoomatavad, kuigi nuppude seast õige leidmine võib alguses palju tähelepanu röövida.

Pimedas muutus aga häirivaks mitte niivõrd õige lüliti tabamine, vaid hoopis midagi muud. Santa Fe näidikuplokk särab öösel kenade valgete numbritega ja lisab märgutulede näol siia-sinna rõõmsaid rohelisi, punaseid või kollaseid laike. See-eest nuppude ning ekraani taustavalgustusena aga kasutab Hyundai küll igati isikupärast, kuid minu arust üldse mitte silmasõbralikku sinist värvust.

Kunagi kasutas veidi sarnast sini-punast värvikombinatsiooni Volkswagen, aga nüüdseks on nad sellest loobunud. Juba siis kuulsin nii mõneltki kasutajalt, et valgustus paistab küll efektne, kuid väsitab silmi ja kisub tähelepanu teelt kõrvale.

Odavalt ei saa

Tänu võimsale diiselmootorile algavad Santa Fe hinnad sealt, kus mõnel konkurendil hinnakiri juba lõpuni jõuab. Umbes 35 tuhande euro eest peate käsitsi käike vahetama ja salongi mahub peale teie vaid 4 kaasreisijat.

See-eest varustus on korralik – muuhulgas automaatne kahetsooniline kliimaseade, võtmevaba sisenemis- ja käivitussüsteem, püsikiirushoidik, vihmasensor, lisaks esimestele ka tagaistmete soojendus ja palju muud.

Ainus asi, mida tõeliselt igatsema jäin, oli elektriliselt avatav tagaluuk. Eestimaa porised ilmad paraku ei luba luuki käsitsi avades puhaste sõrmedega jääda.

Automaatkäigukast lisab maksumusele poolteist, seitsme istmega versioon kaks ja pool tuhat eurot. Hinnakirja tipp saabub 41 990 euro juures, mida on ligikaudu samapalju, kui suuremal ja võimsamal Hyundai ix55-l. Ühtlasi hakkab üle 40 tuhande maksev Santa Fe juba mingil määral konkureerima premium segmendi sõidukitega, nagu BMW X3 või Audi Q5.

Tõsi, preemium-maasturite varustus ei sisalda antud hinnatasemel ligilähedaseltki kõike seda, mida Hyundai sama raha eest pakub, aga vast ei olegi parkimisassistent või adaptiivsed esituled need kõige primaarsemad asjad auto valikul.

Lõpetuseks

Kerge pole Santa Fe’l kindlasti. Olles küll veidi suurem, võistleb see siiski äsja müügisalongidesse saabunud eestlaste absoluutse lemmiku Honda CR-V-ga, kohe-kohe on tulemas uus Toyota RAV4 ja Subaru Forester, ära ei saa unustada ka Mitsubishi Outlanderit või Santa Fe sõsarmudelit Kia Sorentot.

Tänu sobivate versioonide puudumisele ei konkureeri Hyundai baashinnaga, kuid varustuse lisandudes ja kombinatsiooni diisel-automaat arvestades peaks Santa Fe siiski oma koha välja mängima.

Ning kuigi hiljuti pole kõrgema kliirensiga masinaid Aasta Auto valimistel finaali eriti jõudnud (erandiks Dacia Duster 2011. a.), siis uudismudelite hulka arvestades võib sel sügisel säärane asi siiski juhtuda. Kahtlemata on Hyundai Santa Fe sellele kohale üks kandidaate.

Meeldis: Disain, mootor, automaatkast, viieistmelise ruumikus, varustus.

Ei meeldinud: Õõtsuv vedrustus, sinine taustavalgus, kolmanda istmerea ruumikus, hind.

Allikas: Whatcar.ee