Foto: Anni Õnneleid

Iga rahvuse ajalugu on kirjutatud lähtuvalt rahvuse suhtumisest mullasse.

Nii lausus Ameerika Ühendriikide president Franklin D. Roosevelt, kui ta 1935. aastal Ameerika mullakaitse seadusele alla kirjutas. Maailma rahvastiku kasvades pööratakse põllumajandusmaale kui piiratud ressursile järjest enam tähelepanu. Selleks, et 2050. aastal maailma rahvastik ära toita, peab erinevate uuringute kohaselt tootma tänasega võrreldes 50−70% rohkem toitu. Kui siiani on täiendav põllumajandusmaa kasutuselevõtt ja põllumajanduse tootlikkuse kasv kasvavat toiduainete nõudlust rahuldanud, siis põllumajandusmaa laiendamise võimalused on tänaseks valdavalt ammendunud.

Põllumajandusmaa on jätkuvalt surve all

On üldteada, et vajadus maa järele (nt elamuehitus, infrastruktuur), eelkõige linnades ja linnade ümber, aga ka maapiirkondades, on avaldanud ja avaldab jätkuvalt just põllumajandusmaale üha suuremat survet. Nii on see ka Eestis. Näiteks aastail 2011–2018 väljastati üksnes üksikelamute ehitamiseks kokku 10 145 ehitusluba, kusjuures nendest elamutest kaks kolmandikku on püstitatud, püstitatakse või kavatsetakse püstitada küladesse ehk suure tõenäosusega paljudel juhtudel on hõlmatud või hõlmatakse elamuehituseks põllumajandusmaa.
Foto: MEM

Linnu ümbritsev põllumajandusmaa on harilikult viljakam. Põllumajandusmaa on üldjuhul maaparanduse abil korrastatud ning hea juurdepääsuga, mis tähendab, et sinna on mugav ja odavam ehitada. Põllumajandusmaa kaitsevajadust on seni alahinnatud ja sel on nõrgem õiguslik kaitse kui näiteks metsamaal või looduskaitselisel alal.

Mulda tuleb vaadelda pidevalt areneva loodusliku moodustisena, milles on ühtviisi tähtsad nii mineraalne ja orgaaniline osa kui ka mullaelustik. Inimtegevuse tagajärjed (näiteks muldade katmine ehitistega ja asfaldiga, maardlate rajamisel huumuskihi teisaldamine ja ladustamine) suurendavad kasvuhoonegaaside eraldumist mullast ning orgaanilise aine ja taimetoitainete varude vähenemist mullas. See viitab mulla degradatsiooni (mulla kahjustumine või hävimine looduslike protsesside või inimtegevuse tagajärjel) süvenemisele kogu maailmas.

Mullastiku kaart – ainulaadne ülevaade maa viljelusväärtusest

Eesti mullastik on tervikuna kaardistatud. Kaardistamisega alustati möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel ning 1976. aastaks tehti põllumajandusmaa tootlikkuse detailne hindamine. Kaheksakümnendatel aastatel vaadati üle kogu haritava maa mullastik ja fikseeriti muudatused, mis tulenesid maaparanduslikest ja kultuurtehnilistest töödest, samuti korraldati ka uus looduslike muldade kaardistamine, mille tulemusena koostati uus terviklik mullastiku kaart. Maa-ameti eestvõttel koostati mullastiku kohta digitaalne andmebaas ja 2001. aasta jaanuaris valmis digitaalne mullastiku kaart koos andmebaasiga kogu Eesti territooriumi kohta, mis on avalikkusele nähtav Maa-ameti kodulehel.

Väärtuslik põllumajandusmaa

Maaeluministeeriumis on väärtusliku põllumajandusmaa kaitset käsitlevat seaduse eelnõud valmistatud ette enam kui kuus aastat. Eelnõu jõuti isegi Riigikogu eelmise koosseisu poolt töösse võtta, kuid jäi tol korral vastu võtmata.

Eelnõu ettevalmistamine ei ole olnud kergete ja sujuvate ülesannete killast, sest erinevatel huvigruppidel on erinevad huvid ja need on tihtipeale ühel või teisel moel ja viisil seotud maa kasutusega – eelkõige sinna ehitamisega. Iga ehitamisotsustus, on need siis elumajad, tootmishooned või teed, toob ühese tagajärje – muld kaetakse asfaldi ja betooniga. Seega ei ole muud alternatiivi kui toidu tootmiseks sobivaimale põllumajandusmaale õigusliku kaitse seadmine, et meil oleks jätkuvalt olemas toidu tootmiseks esmavajalik ökoloogiline, samas taastumatu loodusressurss – muld. Maad ja mulda ei ole võimalik mitte mingil muul moel kaitsta, kui piirata sinna ehitamist, sest ehitamise tulemusena hävib muld ja hävimist tagasi pöörata ei ole võimalik.

Meie endi, aga üha enam ka mitmete teiste riikide ja rahvaste toidulaud hakkab tulevikus sõltuma nendest riikidest, kus jagub viljakat mulda ja ka vett. Meil jagub. Nii saame kindlustada oma toidulaua ehk tagame läbi õiguslike meetmete eelkõige oma riigi toidujulgeoleku.

Eelnõuga, millega soovitakse väärtuslikku põllumajandusmaad kaitsma hakata, on tänaseks uuele ringile jõutud. Senised arutelud eelnõu ümber on näidanud, et kõige otstarbekam on väärtusliku põllumajandusmaa kaitse tagada läbi planeerimismenetluse. Selleks seatakse üldpõhimõte, et väärtuslik põllumajandusmaa ning selle kaitse- ja kasutustingimused määratakse esmalt üldplaneeringuga, lähtudes järgmistest seadusest tulenevatest üldistest põhimõtetest:

* väärtuslik põllumajandusmaa on ühtne põllumajandusmaa massiiv, mis paikneb külas või alevikus, mille suurus on vähemalt kaks hektarit ja mille kaalutud keskmine boniteet on võrdne riigi keskmise boniteediga või sellest suurem;

* nendes maakondades, mille põllumajandusmaa kaalutud keskmine boniteet on riigi põllumajandusmaa kaalutud keskmisest boniteedist madalam, on väärtuslik põllumajandusmaa selline kahe hektari suurune või suurem põllumajandusmaa massiiv, mille kaalutud keskmine boniteet on võrdne selle maakonna põllumajandusmaa kaalutud keskmise boniteediga või sellest suurem.

Põllumajandusmaa boniteet on maa muldkatet ja sellest lähtuvat maa viljelusväärtust iseloomustav näitaja, mis sõltub mulla liigist, erimist, lõimise kihilisusest, huumushorisondi tüsedusest ja huumusesisaldusest, aga ka teistest maatüki omadustest nagu mullastiku kirjusus, kivisus ja reljeef. Eestis kasutatakse boniteedi väljendamisel 100-hindepunktilist skaalat. Lisaks sellele mõjutab boniteedi näitajat maaparandussüsteemi olemasolu ja vanus.

Kui üldplaneeringuga välditakse väärtuslikule põllumajandusmaale ehitamist, selle metsastamist ja sihtotstarbe muutmist, on väärtuslik põllumajandusmaa kaitstud.

Piirangud ei tõkesta elu maal

Väärtuslikku põllumajandusmaad kajastava nii-öelda algse „pildi“ saamiseks koostas Põllumajandusuuringute Keskus kaardimaterjali ja tegi selle põhjal ka vastavad esialgsed arvutused. Riigi põllumajandusmaa keskmine boniteet on eelduslikult 41 hindepunkti. Väärtuslikku põllumajandusmaad on kokku umbes 700 000 hektarit ja see moodustab kogu maakatastrisse kantud maatulundusmaa sihtotstarbega haritava maa ja loodusliku rohumaa kõlvikutest umbes 63%. Piirangud hõlmavad Eesti maismaa pindalast kokku umbes 15% ehk teisipidi ei puuduta see 85% meie territooriumist.

Eelnõu kohaselt ei loeta väärtuslikuks põllumajandusmaaks linnades ja alevites paiknevaid põllumajandusmaa massiive, mida on umbes 18 000 hektarit, samuti kuni kahe hektari suuruseid väärtusliku mullastikuga massiive, mida on umbes 30 000 hektarit. Väärtuslikeks ei saa lugeda ka neid põllumajanduslikult kasutatavaid maid, mis ei ole maatulundusmaad (umbes 30 000 hektarit). Massiive, mille mullastik ei ole keskmisest kõrgema viljakusega, on umbes 430 000 hektari jagu.

Kokkuvõtteks – ilma piiranguteta võib edaspidi ehitada rohkem kui poolele miljonile hektarile põllumajandusmaale. Pole küll õige väita, et keskmisest madalama viljakusega mullastikuga põllumajandusmaa on sobiv ehitamiseks, kuid on hea teada, et lisaks väärtuslikule põllumajandusmaale on meil küllaldaselt maad, kuhu võiks piiranguteta ehitada või ka seda metsastada.

Väärtusliku põllumajandusmaa kaitsemeetmetel, kui neid põhimõttekindlalt rakendatakse, on vaieldamatult oluline mõju kõrge viljakusega muldade säilimisele ning selle kaudu kogu looduskeskkonnale ja selle tulevikule, toidujulgeoleku tagamisest rääkimata. Meil on võimalus olla ühel meelel ja teha otsus, mis tagab väärtusliku mullastiku kui taastumatu loodusressursi säilimise.

Artikkel avaldati esmalt Maablogis.