Sellesama väikese erilehe eelkäija on aga üks Nõukogude Eesti populaarsemaid ajakirju Sotsialistlik Põllumajandus, mille trükiarv ületas tippaegadel saja tuhande piiri.

1989. aastal kadus ajakirja nimest ära “Sotsialistlik” ja jäi ainult “Põllumajandus”. Teisiti ei saanukski see olla, kuna külanõukogude asemele olid tulnud vallad ning kolhooside kõrvale astunud talud.

Endel Mets aga jätkas väljaande juhtimist sama kindlakäeliselt ja oma põhimõtetele truuks jäädes nagu varemgi. Seda seepärast, et need põhimõtted sobisid väga hästi ka uude ühiskonda.

“Endel ütles, et sellest ajakirjast peab igaüks midagi saama – agronoom, loomakasvataja, maaparandaja, koduperenaine, ja isegi neile, keda põllumajandus üldse ei huvita, peab seal midagi lugeda olema,” meenutab Endli omaaegne kaasteeline Kaja Prügi. Ta lisab, et tegelikult on ajakiri Sotsialistlik Põllumajandus kaasaegsete koduajakirjade alus. Seda tellisid ka padutallinlased, kuna seal tagaosas oli maakodu rubriik. Selles kirjutati sisustusest, ehitusest jne ning anti praktilisi nõuandeid.

Endel Mets vaatas kogu aeg, mis tema ümber toimub, ja tegi sellele vastavalt ajakirjas uuendusi. Abiks ja kaasautoriks oli ta ka siis, kui peatoimetajad olid juba teised. Kuid ta ei uuendanud mitte ainult ajakirja, vaid hoidis ka iseend pidevalt kursis kõige uuega, mis toimus.

2005. aastal oli ta üks viljelusvõistluse algatajaist ja propageerijaist ning ärge arvake, et ta jäi ainult Niva kombainide ja kaalisoola teemade juurde. Otse vastupidi – just tema sulest ilmusid kõige asjatundlikumad kirjutised kaasaegsetest põllumasinatest, väetamisest, taimekaitsest ja isegi biogaasist.

Kahju, et tervis ei lubanud tal viimastel aastatel enam nii palju suhelda ja kirjutada kui oma elu tippajal. Temast oleks väga paljudel praegustel ajakirjanikel õpetust võtta.

Endel Metsa tuhk sängitatakse tema kodusaarele Hiiumaale.