Ingmar Muusikus: mida hullem, seda parem
Hakkasime ühel vastlapäeva õhtupoolikul tõukekelkudega Kihnust tagasi mandri poole tulema. Kihnu Virve oli küll tungivalt soovitanud meil mitte riskida ning kasutada autot, aga teekonna ja sõiduvahendite erakordsus tõotas huvitavat sõitu.
Kui saare randa jõudsime, hakkas hämarduma. Karge ja selge päev suundus veel külmemasse, −20° õhtusse. Sain sealt viimased kaadrid rannalt mere poole, kus kollakad-roosakad-lillakad toonid maalisid loojangutaevast ja tihenev sinine hämarus segunes tõusva uduga...
On laiskus ja mugavus
Enne pärispimedat tulid jääteel vastu viimased autotuled, pärast seda ainult kelgujalaste kahin jääl, tähed pea kohal, pimedus. Paar tundi jäist teekonda üle mere. Ekstreemsed ilmaolud koos rutiinivaba tegevusega tekitasid mingi erilise kirgastuse. Kui suudad väljuda mugavustsoonist, tundub elu justkui elusamana.
Head looduspildi valemit ei ole lihtne anda. Üks paradoks on selles, et mida hullem ilm, seda paremad on võimalused hea pildi tekkeks. Lume- või vihmasadu, tuisk, külm, jäide, udu, härmatis – kõik need nähtused on eelduseks meeleolukale pildile.
Käies 44 päeva läbi Eesti, jäid enim meelde just mõned suured tuisupäevad. Pole halba ilma, on laiskus ja mugavus. Kuulus Soome loodusfotograaf Hannu Hautala on aastaid kasutanud −30 kraadist madalamaid temperatuure lindude pildistamiseks, sest siis hakkab lindude sulestik härma minema. Pilte lindudest on maailmas lõputu arv, pilte härmas rüüga lindudest aga üsna vähe.
Seega on “hea ilm” pildistajale mõneti erinevama tähendusega kui põllumehele. Nii nagu päevitajal rannas on suveilmale teistsugused ootused kui fotoaparaadiga mehel metsas. Inimene, kes igal ajal ja igal võimalusel looduse rüppe ei roni, on rahul, kui talv ei tule väga külm, kui ei saja liiga palju lund, kui pidevalt ei tuiska.
Jah, kõik need suured küttearved ja lõputud lumerookimised... Parem oleks, kui ilm ei segaks elamist-olemist, mõtleb aknast ebameeldivat talve vaatav inimene. Et saaks sellest tüütust ajast võimalikult odavalt ja mugavalt läbi. Või veel parem, kui talviseid ilmastikunähtusi üldse ei esineks.
Kõik aastaajad on head
Ühel säärasel nirul talvel mõni aasta tagasi oli mu lumeigatsus nii suur, et tuli minna Lapimaale ja Põhja-Norrasse lund otsima. Alles Lapimaal vööni lumes tuli õige talvetunne.
Mulle, fotoaparaadiga mehele metsas, on endiselt meele järele, kui aastaajad kontrastselt välja joonistuvad. Mulle sobib, kui talv on korralik talv lume ja külmaga, kui kevadel läheb mürinal jää ja vulisevad veed, kui suvel on nii päikest kui vihma ning sügisel värve.
Ka aastaaegade üleminekuid, seda, kuidas sügisest saab talv või talvest kevad, on huvitav tähele panna ja jäädvustada.
Kuna mu tegevus looduses sõltub ilmast, on ilmateade mulle oluline uudiste osa. See puudutab mind otsesemalt kui paljud teised uudised. Uurin hoolega prognoose, kiikan nädala ennustust, vaatan Hirlami mudelit, et lähimate päevade tegevusi plaanida.
Seega on ilm üks mu suuremaid mõjutajaid. Või jääb mõni plaan täide viimata, sest hommikul aknast välja vaadates selgub, et hea ennustus ei pidanudki paika. Sest ilma vastu me ei saa.
