Nabala–Tuhala piirkonna allikatel. Pildil on Tuhala nõiakaevu hoidja Ants Talioja ühe matkalisega. Foto: Viio Aitsam

Nabala suure kaitseala moodustamine tõi kaitsealade teema aprillis Eesti Erametsaliidu üldkoosolekule ja ajendas liitu pöörduma keskkonnaministeeriumi poole. Ka siis oli rõhutuses üldisem: ministeeriumis tuleks vaadata läbi kaitsealade loomise põhimõtted ja hinnata kriitiliselt kaitsmise tõhusust võrrelduna mõjuga kohalikule elule.

Nüüd juunis võimendas sama teemat Eesti Metsaselts. “Tähtis on, et me ei ole Nabala kaitseala vastu, vaid selle loomine nii suurel alal ja nii paljude sihtkaitsevöönditega kontsentreerib probleemid, mis tegelikult on olemas igal pool, kus inimesed elavad kaitserežiimiga aladel,” rõhutas seda võimendust kommenteerides Kohila Metsaseltsi juht Heiki Hepner.

Üleöö keskkonna vaenlaseks?

Metsaselts oma pressiteates tõi välja Nabala loodava kaitseala piirides tegutsevate metsaomanike seisukohti. “Siiamaani saime oma metsi majandada, ja elurikkust see ei vähendanud. Nüüd aga tulevad väga karmid piirangud, kõike hakatakse kaitsma, kuid keegi ei selgita, kelle eest ja mida siis kaitstakse,” on öelnud metsaomanik, Kohila Metsaseltsi liige Jüri Sepper.

“Põhimõtete muutmist keskkonnaametnikud ei selgita ja nii tekib maaomanikel tunne, et tegelikult ametnikel endilgi ei ole arukaid põhjendusi tuua,” sõnastab probleemi Eesti Metsaselts. “Miks arvatakse, et seni looduse suhtes mõistlikult käitunud ja elurikkuse loomisele kaasa aidanud maaomanikud muutuvad üleöö keskkonnavaenulikuks, mistõttu tuleb tohutul alal majandustegevus (sh metsauuendamine, hooldamine, raie, metsateede ehitamine jms) täielikult keelata.”

Kui majandustegevust keelatakse-piiratakse, soovivad maaomanikud, et riik hüvitaks tekkiva majandusliku kahju. Kuna kaitseala piiranguvööndid ei ole Natura alad, pole omanikele hüvitist ette nähtud – seega toimub maaomanike ebavõrdne kohtlemine.

“Ma olen oma metsa pidevalt hooldanud, teinud selleks päris suuri kulutusi. Kui nüüd tulevad piirangud, siis pole mul enam mingit võimalust neid tagasi saada. Jah, ametnikud räägivad küll, et piiranguvööndis saab metsa majandada, kuid tegelikult on neid reegleid ja piiranguid nii palju, et metsa majandamine muutub võimatuks,” toob Eesti Metsaselts välja Saku valla metsaomaniku Aivo Mündeli jutu.

Kui neid jutte võrrelda arvamistega, mis on saatnud kaitsealade loomist, sagedamini küll laiendamist pea igal pool mujal Eestis, on need sisuliselt kõik ühesugused.

Inimesega tuleb ikkagi rohkem arvestada

“Looduskaitseliste piirangute hüvitamine maaomanikele on üldine probleem,” nendib Heiki Hepner. “Sätestatud on küll see, et riik võib piirangutele allutatud maaomandi ära osta, kuid reaalsed ostutehingud sõltuvad riigieelarve võimalustest.”

Heiki Hepner arvab, et riigieelarve võimalustest sõltuvad hüvitised oleks praegu võib-olla mõeldavad olemasolevatel kaitsealadel, kuid uute kaitsealade rajamisel peaks riik omaniku soovil olema võimeline kohe kahjud hüvitama.

Kuni seda ei suudeta teha, kuni raha ei jätku ja looduskaitse kohaliku eluga rohkem ei arvesta, ei peaks uusi kaitsealasid looma.

Eesti Metsaseltsi president, professor Hardi Tullus on arutlenud, et Nabala kaitseala loomise praegune plaan tekitab selles mõttes nõutust, et täiendava kaitse alla tahetakse võtta 3000 hektarit metsamaad. “Kuidas saab metsade senise majandamise praktika jätkumine mõjuda halvasti põhjaveele ja nõiakaevule?” küsib Tullus. “Nii oleme olukorras, kus kohalike elanike huvisid ei arvestata üldse ja nad hoopis tõrjutakse kaitsealalt välja!”


Üks küsimus

Kui tõenäoline on, et Eesti looduskaitses lähiajal ka tõepoolest miski kohalikke kogukondi rohkem arvestavaks muutub?

HEIKI HEPNER

Kohila Metsaseltsi juhatuse esimees

Ma ei ole väga suur optimist. Kaldun arvama, et mida rohkem inimesi linna kolib, seda suuremaks lõhe läheb. Kindlasti oleks hea, kui riik suudaks hakata arendama nn ökoteenuste ostmist, sest see aitaks kaasa koostööle maaomanikega, ning mis veel olulisem – sunniks riiki mõtlema ühe või teise asja mõttekusele.

Ega vääriselupaigadki ja nende kaitseks sõlmitavad vabatahtlikud lepingud ole midagi muud kui ökoteenuse ostmine maaomanikult. Kas riik läheb seda teed? Tahaks loota. Aga kui midagi on harjutud tasuta võtma... Väga suurt optimismi minus tõesti ei ole.

KADRI-AIJA VIIK

Eesti Erametsaliidu juhatuse liige

Lühidalt ütlen, et kogukonna arvamuse peale vilistatakse. Näiteks planeeritav Kikepera looduskaitseala seab liikumispiirangud ja muudab kohalike inimeste elukorraldust.

Koguti 117 allkirja ja saadeti keskkonnaametisse. Tulemus on järgmine.

Meie oma kirjas avaldasime arvamust, et liikumispiirangu kehtestamine ja jahipidamise keelamine (just linnujaht) ei ole meie arvates õigustatud. Samuti, et kaitseala moodustamine selliste tingimustega ei võimalda meil ka olemasolevaid teid ja teekraave hooldada ning põhimõtteliselt paneb meil üleüldse suure osa tavapärasest elust seisma.

Vastuseks saime teada, et “…looduskaitseseaduse § 4 kohaselt on kaitseala inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust”.

Linnujahi keelamise asjus saime teada: “... samuti ei saa kindel olla, et välismaiste linnujahituristide senist madalat seaduskuulekust arvestades oleks välistatud kaitstavate kanaliste mittelaskmine ja/või Kikepera looduskaitsealal laanepüü jahikeelu piisav selgitatus.

Arvestades laanepüü jt kanaliste mitteesinemist Lõuna- ja Lääne-Euroopas, võib pidada kiusatust vastavateks eksimusteks oluliseks riskiks...”

Need on vaid paar näidet, kuid siitki järeldub, et kohalikud inimesed peavad loobuma marjade korjamisest, rabas käimisest, hanejahist (seda tegid niigi vaid paar kohalikku) jne. Ühtegi turisti nendes laantes ei liigu, aga me peame ikka sellega justkui arvestama, et nad tulevad ja pole äkki seaduskuulekad! Selleks “äkkiks” peame meie oma elukorraldust muutma...

Oleme kirjutanud ja teinud põhjalikke ettepanekuid piiride muutmiseks, teede väljaarvamiseks kaitsealast jms neljale ministeeriumile – keskkonnaministeeriumile, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile, põllumajandusministeeriumile, siseministeeriumile.

Vastus on ikka lühidalt kokku võttes, et olete rumalad maainimesed ja ei jaga sellest Euroopa värgist midagi.