Foto: Raivo Tasso

Ka Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts nendib, et jahimehed tõepoolest tervitavad jahipidamise reeglite muutmist – valikuid on senisest rohkem ja selle tõttu jahipidamine tõenäoliselt ka tulemuslikum. Ent siiski on uues seaduses mitmeid vasturääkivusi, mis enne nende umbropsu omaksvõtmist vajavad tõsisemat süvenemist.

Jahimehed märgivad ka, et veterinaarameti nõuded metssealiha realiseerimise kohta muutuvad Aafrika seakatku tõttu üha karmimaks. Ja kuna iga lastud sea kudedest ja verest tuleb võtta proovid ning neid analüüsida, laborivõimsus pole meil aga samuti kiita, tekivad pudelikaelad, mis lihtsalt ei võimalda metssigu rohkem lasta. Ning ulukeid tappa lihtsalt sellepärast, et inimene ei mõista oma hädadele teistmoodi leevendust leida, oleks barbaarne.

Kui aga riiklikult tehakse jahimeestele selgesõnaliselt ülesandeks metssigade arvu maksku mis maksab vähendada, samas aga liha kasutada ei saa kas rangete meetmete või turunõudluse ja töötlemisvõimaluste vähesuse pärast, tuleks see töö jahimeestele kas iga lastud looma pearahana või muul moel kuidagi kinni maksta.

Meil kipubki olema sedasi, et kõike üritatakse teha kampaania korras ning uisapäisa.

Jahimeeste õlule on juba niigi üksjagu kohustusi pandud, olgu selleks siis maanteedelt autorataste all hukkunud loomade koristamine või nüüdne katku lõpnud metssigade matmine. Olgu, kõike seda ka tehakse, aga ulukite mass-tapmine käib paljuski jahieetika põhimõtete vastu, ning on arusaadav, et jäägrid ei pruugi soovida selles osaleda.