Niidud ja nurmed suplevad impressionistlikus värvidemängus: tõrvalillede lillakaspunane, nurmnelkide roosa, peetrilehtede ja äiataride sinililla, karikakarde ja naistepuna sügav kollane, nende vahel ja kohal täpikud, silmikud, sinitiivad, kiirgliblikad ja pääsusabad. Suve idüll, mida kauaks ei saa nautima jääda – parmude hordid asuvad kiirelt rünnakule.

Konni – igas mõõdus ja mitut liiki – on tänavu eriti palju. Seepärast on kurepesad poegi täis.

Ritsikate õhtused kontserdid on sedavõrd rahustavad, et uinutavad telgis ööbija mõnusale unele.

Hommikul on äratajaks teised hääled – aedadesse marjasaaki üle vaatama tulnud linnud.

Hallrästad, kes veel juuli algul sikutasid mullast vihmausse, on menüüd vahetanud ja rabistavad koos musträstastega hommikuti sõstrapõõsastes. Ei sobi neid ju keelata, eriti kui marju on rohkelt ja jätkub kõigile.

Pasknäärid, kes kogu pesitsusaja hoidsid vaikset joont, on taas jutukaks muutunud. Nii eriskummalisi matkivaid hääli kui nemad, ei oska keegi teine teha. Ja teemasid, mille kallal sõna võtta, neil leidub. Marjadest enam näib pasknääre huvitavat hernepeenar. Tehakse reide ka tammede otsa, aga tõrude valmimiseni läheb üksjagu aega.

Tihaste salgad kammivad samuti aeda läbi, seltsiks mõni lehelind või metsvint. Mitte marjad, vaid röövikud, vastsed ja ämblikud on need, kellele jaht käib. Peoleod on perekonniti liikvel, aga näole annavad nad end harva. Vaid vihmakassilikku kräunumist segamini vileja lauluga kostub hommikuti kase ladvast.

Pildid:
Muretu elu. Mittesuguküpsed sookured hulguvad
suvi läbi salkadena ringi, kogudes elutarkusi ning valmistades
end sel moel ette järgnevate aastate pereeluks.

Vana väsinud pensionär-liblikas. Juuliks on alles jäänud vaid üksikud eelmise suve lõpus sündinud, talvitunud ja kevadel uuesti lendu läinud päevapaabusilmad. Ära tunneb nad räbaldunud tiibade ja tuhmunud värvide järgi. Varsti kaovad nemadki, et ruumi teha uuele põlv­konnale, kes praegu röövikutena nõgestel rammu koguvad.

... ja saagu teid palju!
Inimesele omal nahal valusalt tuttavaks saanud perekond
parm (Tabanidae) esindajad teostavad kõige põhilisemat
elumõtet.

Jooksuaeg. Metskitsed on sättinud oma pulmad suve südamesse. Ikka emakits ees ja sokk tihedalt sabas, joostakse rahutult mööda heinamaid. Hea, et pulmalisi jagub, karmid talved on kitsede ridu kõvasti räsinud. Tuleb veel mitu pulma maha pidada, enne kui arvukus taastub.