Juurepess rikub kuusepuidu
Juurepess on seenhaigus, millega tuleb arvestada ja mis levib kõikjal Eesti metsades. Kahjustuse tagajärgi on ilmselt igaüks näinud raielangi ääres olevas kuusepuiduvirnas või langile jäänud kändudel. Puidumaterjali otsapinna südamik on mäda, vahel koguni lausa tühjaks mädanenud. Analoogset pilti näeb raielangile jäänud kändudel.
Üldjuhul on nende kahjustuste tekitamises süüdi just kuuse-juurepess (Heterobasidion parviporum), männi-juurepessu leiab kuuskedel haruharva. Südamemädanikku tekitab kuusel küll ka kuusetaelik (Phellinus chrysoloma), kuid tema osakaal on väga väike - esineb, kui teda üldse on, vaid üksikutel puudel.
Juurepess kasvavas metsas
Kahjustustagajärgede äratundmine puiduvirnas või kännul on hõlbus, aga kasvavas metsas (kasvaval puul) pole see sugugi lihtne. Selleks on vaja pessu bioloogia väga head tundmist, kogemusi ja tööriistu (juurdekasvupuur jms).
Tasub teada, et juurepess siseneb kuuse tüvesse juurte kaudu. Seda soodustavad juurevigastused. Ammustel aegadel tekitas kuuskedele juurevigastusi loomade karjatamine metsas - selle mõju on vanemates kuusikutes (karjamaametsad) veel praegugi tunda. Tänapäeval tekivad juurevigastused hooldusraietel, kus puiduveomasinad kuusejuuri külmumata pinnase puhul paratamatult kahjustavad.
Kuuse-juurepessu viljakehad (seened) on mitmeaastased. Neid võib leida mahalangenud tüve alaosal või juurtel, vanadel kuusekändudel ja vanemas kahjustuskoldes isegi väga kõdunenud juureosadel.
Need pealt helepruunivöödilised ja alt valged viljakehad on küllalt iseloomulikud ja nende järgi oleks kahjustuse äratundmine suuremale osale meist täiesti jõukohane. Kahjuks ei leia me neid aga ka tugeva südamemädaniku puhul kasvavate kuuskede juurtelt ega tüvedelt (kui, siis on see väga haruldane).
Seened tekivad juba hukkunud (nt tuulemurrus) kuuskedele alles mitme aasta pärast. Seetõttu tuleb kasvavas puistus seda seenhaigust kindlaks tehes lähtuda hoopis pessu tegevusega kaasnevatest nähtustest, vajadusel ka laboratoorsetest uuringutest.
Kindlad ohumärgid
Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole kuuskede südamemädanikku tekitav juurepessukahjustus sugugi liiga märgade kasvukohtade kuuskede probleem. Pigem vastupidi - pess eelistab kõige enam just parasniisketel kamar-karbonaatmuldadel (sinilille jt sellele lähedased kasvukohad) kasvavaid kuusikuid.
Esimene tunnus, mis metsaomanikku tähelepanelikuks peaks tegema, on puude grupiline kuivamine. Üksikute puude kuivamisi/väljalangemisi on looduslikus metsas ikka, aga grupiti kuivamise puhul on põhjust karta seenhaiguse kolde olemasolu. Üks levinuim võimalus on, et see on juurepessukolle. Kui lisandub veel vaigujooks elusate puude juurekaela piirkonnas ja võra kahvatu värvus, on aeg midagi ette võtta.
Metsaomanikul on haiguskahtluse korral võimalus tellida metsapatoloogilt ekspertiis. Tellimine käib nii, et kahjustuse kohta tuleb koostada metsateatis ja esitada see keskkonnateenistuse piirkondlikule metsaspetsialistile. Keskkonnateenistus saadab ise metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse kaudu teate metsapatoloogidele.
Patoloogid kasutavad vajadusel kahjustuste määramiseks juurdekasvupuuri, mille abil saadud puursüdamik näitab mädaniku olemasolu puus. Päris lihtne see määramine alati siiski ei ole, sest vahel võib pessu tekitatud mädanik olla ainult juurtes.
Juurepessu kahjustatud puu tervendamine ei ole kahjuks võimalik. Kahjustuste olemasolu tuleks aga tõsiselt võtta. Hooldus- ja sanitarraietel tuleks kännud kohe töödelda preparaadiga Rotstop, mis vähendab tunduvalt pessu levikut.
Hooldus- ja sanitarraiete puidu väljaveoks tuleks aga alati kasutada vaid sellist väljaveotehnikat ja tehnoloogiat, mille puhul on puujuurte vigastused välistatud.
Kui kahjustatud puude väljaraiumisel jääks puistu täius alla 0,3, on metsaomanikul õigus teha seal lõppraie. Pärast raiet ei tohi alale rajada puhtkuusikut. Juurepess kui seeneliik ei kao sealt, vaid jätkab oma elu pärast raiet järele jäänud kuusejuurtel ja -kändudel saprofüüdina aastakümneid, oodates uut võimalust. Seetõttu on õige rajada sinna segapuistu või lehtpuupuistu.
Kaarel Aruste, metsapatoloog