Õlleodra põldkatse Tartumaal Foto: Lii Sammler

Scandagra Eesti AS seemnete ja väetise tootejuhi Mikk Tageli selgitusel käib sortide valik mitmel moel. Koostöös sordiaretajaga, ehk siis kas praeguse või potentsiaalse äripartneriga pannakse paika, millised on vajadused ning agronoomilised näitajad meie turu jaoks. Vastavalt sellele pakub sordiaretaja oma portfellist välja mõned sordid, mis võiksid meile sobida. Edasi lähevad sordid majanduskatsetesse, mis kestavad kaks aastat ja mille tulemusel saab infot sordi saagikuse, kasvuaja, talvekindluse, kvaliteedi ja muude näitajate kohta.

„Üldjuhul peale kahte katseaastat teeme otsuse – kui uus sort on oma näitajate poolest parem kui praegu portfellis olev sarnane sort, siis alustame uue sordi paljundusega,“ räägib tootejuht.

Aastate jooksul on viljakaubandusettevõttel välja kujunenud kindlad partnerid, kelle sorte esindatakse. Praegu on tihedam koostöö KWS-i, Lantmännen SW Seedi, Sejeti, Syngenta ja Monsantoga. „Paljude põhipartnerite hulk ei välista aga tulevikus koostööd uute partneritega,“ lisab Tagel. „Uusi kontakte sordiaretajatega on võimalik leida Euroopas aset leidvatel põllupäevadel ning messidel.“

Kuna Scandagra kuulub sellistele suurtele ettevõtetele nagu DLG (Taani) ja Lantmännen (Rootsi), siis ka tänu tugevatele emaettevõtetele on võimalik saada ligipääs uutele tippsortidele.

Müük ja katsed korraga

Paralleelselt majanduskatsetega käivad põldkatseid tootjate juures. „Rohkem oleme seda varianti kasutanud talirapside puhul, kuna sortide valik on suur ning täieneb ja vahetub iga aastaga,“ põhjendab Tagel. Ta tunnistab, et üldjuhul on kõigil uutel sortidel läinud talvekindlus väga heaks, seetõttu on oluline saada teada sordi saagipotentsiaal võrreldes turul olevate „vanade heade“ sortidega. Viimastel aastatel on tehtud tootmispõldude sordikatseid Põlvamaal Erki Oidermaa ja Vardja Masinaühistu põldudel ning Tartumaal
OÜ Rannu Seeme
põldudel.

„Uute sortide proovimine tootja juures on hea valik, kuna selle kaudu saab otsest tagasisidet ja võrdlust teiste sortidega, mida tootja kasvatab,“ nendib Tagel, kelle selgitusel Scandagral endal kindlaid katsepõlde ei ole – uusi sorte katsetatakse peale majanduskatsete ka oma ettevõtte igasuvisel põllupäeval.

Üldjuhul kestavad katsed kaks aastat, kuid Mikk Tagel sõnul on vajadus uute taliviljasortide järele sageli kiirem. „Seega on juhuseid, kui alustame paralleelselt katsega koheselt ka paljundust, võttes selle riski, et äkki sort polegi nii hea,“ tunnistab ta, kelle sõnul on siiani siiski valik täppi läinud.
„Täiesti kindel saab olla siis, kui sort on esimest aastat turul lõpptarbijale ning nemad on sordi omadustega rahul ning kiidavad selle heaks,“ märgib ta.

Seda, mitu protsenti katsesse võetud sortidest tootmisesse jõuab, on Tageli sõnul raske öelda, eriti rapside puhul, kuna rapsisorte on majanduskatsetes alati väga palju. „Tervest reast sortidest võib lõpuks turule jõuda ainult üks-kaks sorti,“ täpsustab ta. „Uus sort peab olema midagi enamat, kui lihtsalt „hea“ või „normaalne“. Sort võib olla väga hea, kuid lisaks peab olema mingisugune näitaja või sordiomadus, mis teeb sordi eriliseks, võrreldes juba turul olevate sortidega.“

Õlleoder ahvatleb

Mikk Tageli kinnitusel suureneb uute sortide turuletulekuga talivilja osatähtsus. „Järgmisel hooajal, 2016. aastal tuleb kaks uut ja tugevat talinisu sorti ning sel hooajal on juba talioder, mis on põllumeeste hulgas jälle huvi tekitanud,“ tunnistab Tagel. „Praegune tendents on pigem taliviljade külvipinna kasv, kuna saagipotentsiaal võrreldes suviviljadega on suurem. Kuid taliviljade külv sõltub tänasel päeval siiski väga palju sellest, kui ruttu saab koristatud eelkultuur ning millised on külvitingimused, ilmastik, sügisel.“

Tagel mainib õlleotra, mis pakub põllumeestele aasta-aastalt rohkem huvi. Tänavu sai Scandagra emaettevõte DLG õiguse RAGT Seedsi uuele õlleodra sordile ’RGT Planet’, mis on Tageli hinnangul uus tuleviku tipp õlleoder Euroopas.

Kui neli-viis aastat tagasi kasvatati õlleotra pigem katsepõldudel, siis nüüd suureneb kasvupind tootmispõldudel iga aastaga hinnanguliselt poole võrra. Selle põhjus on nii põllumeeste on paremad teadmised kui ka täpsema väetamise võimalused.

Tartumaa viljakasvataja Claid Saksoni sõnul peab õlleodra kasvatamiseks tegema aastaid eeltööd, koguma teadmisi ja valmistama maad ette. See on tema hinnangul täppisteadus.

Nii on väga tähtis õlleodra kvaliteedi näitaja idanevus. Terade idanevus peaks olema mitte alla 95%. Väga oluline on kuivatamisel kasutada seemnevilja režiimi, et liialt kõrgete temperatuuridega ei rikutaks idanevust.

Tähtis on ka idanemisenergia; kõrge idanemisenergia näitab seemnete idanemise ühtlikkust.
Toorproteiinisisaldus terades peaks olema alla 11,5%. Suurema proteiinisisaldusega odrast on raskem linnaseid ja õlut valmistada ning linnastamisel on kaod suuremad Kääritamisel on tooraineks terades sisalduv tärklis, mis eelneva linnastamise käigus muudetakse suhkruteks.

Õlleodra sorte katsetasid kolm aastat taimekasvatusinstituudi teadlased koostöös Kevili põllumeestega. Eesmärk oli selgitada välja Eesti tingimustesse sobivaid sorte, mis kasvaksid siin hästi ning annaksid stabiilselt madala proteiiniga teri. Katses oli kaheksa odrasorti, millest linnasetootmiseks sobisid kolm.

„Valisime välja ’Quenchi’ ja ’Propino’, ütleb üks katsetaja, Pilsu talu peremees Madis Ajaots. Erit meeldis talle esimene, kuna see ei lamandunud ning terades oli stabiilselt madal proteiinisisaldus.
„Lollikindel sort,“ iseloomustab Ajaots.

Praegu on tal katses järgmine sort, ’Irina’. Selle head omadused on, et ta ei murdu peas ning on veelgi stabiilsem.

Ajaotsa sõnul kasvatab Kevili õlleotra enam kui tuhandel hektaril. Lisaks kauplevad sellega tema teada veel Baltic Agro, Scandagra ja Oilseeds Trade.

Ühed, kes on samuti otsustanud õlleodra kasvatamist proovida, on Tartumaa põllumehed, isa ja poeg Kaupo ja Kaino Lopp. Et asi hästi läheks ja mehed ise ka targaks saaksid, otsustasid nad tänavu appi kutsuda mitu firmat: Syngenta, Väderstadi, Yara ja Scandagra.

Ühine tootmiskatse asub Tartumaal, Uhti külas Tiigi talus. Kui talupidajate eesmärgiks on õppida, kuidas kasvatada head õlleotra, siis firmade eesmärgiks on võrrelda õlleodra sorte ’Quench’ ja ’Irina’, katsetada mõlema sordi puhul lisaks nii söödaodra kui õlleodra kasvatustehnoloogiaid ning võrrelda väetamise mõju ning taimekaitsevahendeid.

Õlleodra puhul on oluline ka see, et turg selle vastu võtaks. „Kui linnasetehase nimekirjas seda sorti ei ole, pole ka ostjat. Linnasetehased eelistavad osta tooraineks sorte, nagu ’Quench’, ’Propino’, ’Grace’,“ loetleb ETKI odraaretaja Ülle Tamm. Instituudi pikal odrakatsepõllul praegu käivas odrakatses on aga perspektiivseid ja võimalikke õleodrasorte kümmekond. Baltic Agro agronoom Elo Tuubel hindab neist perspektiivikaimaks sorte ’Sanette’ ja ’Soulmate’.

Uba maisi kõrvale

Viimase aasta trendina nimetab Scandagra tootejuht põlduba, mis on tulnud suure hooga turule, asendamaks külvikorras suvirapsi ja põldhernest. „Praegu on veel vara öelda, kas ja kui hästi põlduba meil kanda kinnitab ning kuidas põllumehed selle omaks võtavad,“ sõnab ta. „Lõpuks sõltub palju turust ning mis hinnaga on võimalik toodangut realiseerida.“

Pärnumaal Vändra vallas paikneva Tammekäära talu perenaine Roosi Laas, kes teeb oasortide viljelemisel koostööd Baltic Agroga, mainib mullu ehk esimesel aastal kasvatatud põldoasortidena ’Espressot’, ’Kontut ’ja ’Isabeli’. Tänavu kasvatatakse peale ’Espresso’ ja ’Isabeli’ ka ’Juliat’, ’Boxerit’ ja ’Fuegot’. Eelmisel aastal oli Laasi sõnul parim saagikus ’Espressol’.

Baltic Agro teravilja- ja rapsiseemnete tootejuht Tanel Käbin tunnistab, et nende ettevõtte on valinud põllumeestele müüdavad põldoasordid peamiselt Läti ja Leedu katsetulemuste põhjal. Kui teistes Baltimaades on andnud head saaki ennekõike Saksa sordid, siis Eestis hoopis Austria päritolu sordid.

Põldoa kasvuaeg on Käbini selgitusel pikk, 130−140 päeva, ja Eestis tuleb see maha külvata esimesel võimalusel ehk aprillis või mai algul, sest muidu jääb koristusaeg liiga hilja peale. Meile sobivad tema selgitusel lühema kasvuajaga sordid, mis saavad küpseks 115 päevaga. Näitena toob ta Austria sordid ’Julia’ ja ’Alexia’.

Viimaste aastate üks suurimaid muutusi peale rapsi kasvupinna suurenemise on olnud Eesti põllumajanduses maisikasvatuse uus tulemine. Maisi kasvatati küll juba nõukogude ajal, kuid kampaania korras ja ebaõnnestunult.

Uute kiirekasvuliste hübriidsortide tulekuga on hakanud kasvupinnad suurenema. Maisiseemnete turustamisega juba aastast 1997 tegeleva Siim Olderi hinnangul võib ulatuda tänavune maisi külvipind 9000 hektarini. Maisi kasvatatakse Eestis loomasöödaks.

„Oleme katsetanud üle 40 sordi, kuid turustanud oleme nendest ehk 25 protsenti,“ nendib seemnekaubandusega tegeleva Older Grupp OÜ juhataja Siim Older, kelle sõnul on maisi puhul sordiaretuse trendideks seeduvuse tõstmine ja haigusekindlus.

Baltic Agro tootejuht Jaak Reemann tunnistab, et maisi seemet on müüdud Eestis alates 2004. aastast kasvavas trendis. Aretuskeskused eri maades tegelevad tema sõnul uute sortide aretamisega just meie kliimaolude tarvis.

„Võtame katsetesse ja hiljem müüki vaid selliseid sorte, mille kasvuperioodi pikkus vastab meie kliimavöötme tingimustele,“ selgitab ta maisisortide valiku põhimõtet. „Samuti on tingimuseks, et tegu oleks just silomaisiga ja et taim taluks kevadist öökülma. On spetsiaalsed silomaisi sordid, mis aretatud jahedas Põhja-Euroopa kliimas kasvatamiseks. Neid müüme ja katsetamegi.“

Okkaline tee nisuni

Nisudest laieneb iga aastaga märgatavalt katseperioodi läbinud Läti ja Leedu sortide kasvupind. Katsete tulemusena on Eesti tootjateni jõudnud Läti suvinisu ’Uffo’, talitritikale ’Ruja’, talinisud ’Freddis’ ja ’Edvins’.

Põllumeeste seas on viimase kolme aasta jooksul eriti populaarseks muutunud just ohtega nisu ’Freddis’. Seda võib Eestis ringi sõites kohata väga sageli.

Põllumeeste hinnang on üksmeelne selles osas, et ’Freddise’ kõige tähtsam omadus on tema ohted. Nimelt armastavad metssead nisu süüa. Ohtega nisu aga neile ei maitse.

„Selle sordi suur eelis on ka varasus,“ selgitab Kevili nõukogu esimees, viljakasvataja Jaak Läänemets. „Tänu sellele saab teha õigeaegseid ettevalmistusi talirapsi külviks.“ Läänemets lisab, et tal omal on tänavu ’Freddist’ maas rohkem kui paarsada hektarit. Lisaks on sordil hea talvekindlus, mis Eesti oludes ka tähtis.

Miinuseks võib lugeda vastuvõtlikkust taimehaigustele, mis ka tänavustel agrotehnika katsepõldudel Jõgeval hästi näha. See viib sordi muidu hea saagikuse madalamaks.

„’Edvins’ on parem kui ’Freddis’, hindab Madis Ajaots. ’Ta on haiguskindlam ning annab seetõttu vähemalt tonni võrra rohkem saaki.“

Tal omal on mõlemaid sorte. ’Edvinsit’ küll veel vähem, ainult seemneks, ent Ajaots ennustab sellele kindlat tõusu.

Nagu rääkis Dotnuvas asuva Leedu maaviljeluse uurimisinstituudi direktor Vytautas Ruzgas Baltimaade sordiaretajate eelmisel nädalal peetud kohtumisel, on lõpule jõudnud veel kahe uue nisusordi, ’Nemunas’ ja ’Kallas’ ühisaretamine.

Dotnuvas sadadest aretusliinidest välja valitud 12 jõudsid Jõgevale 5-6 aastat tagasi, läbisid siin katsed ning on nüüd jõudnud sordilehele ja tootmiskatsetesse. Eeldatavasti on neil väga hea talvekindlus ja stabiilselt kõrge saak.

Need sordid on Madis Ajaotsa põldudel küll vaid katselappidel, ent kontrollida nende talve- ja haiguskindlust, kuid siiani on nad end näidanud heast küljest.

Uut trendina on Jõgeval katsetamisel Leedu madalakasvuline talinisu ’Sedula’. Lühikese kõrre eelis on, et seal on haigustel vähem kohta pesitseda, samuti on viljakasvatajaid, kes eelistavad väiksemat põhukogust.

Mahetootmise populaarsuse tõus annab hea põhjuse võtta katsetesse spelta- ehk okasnisu. Neidki katseid võib näha Eesti taimekasvatusinstituudi põldudel.

Eesti Taimekasvatuse Instituudi Jõgeva sordiaretuse osakonna teadlase Reine Koppeli sõnul ei ole ETKI siiani speltanisu aretusega tegelenud. Kuna ETKI osaleb 2013−2018 EL 7. raamprogrammi koostööprojektis „Tervislikud vähelevinud teraviljad“, siis selle töö raames on ette nähtud ka aretuse alustamine speltanisuga.

„Esimesel kahel projekti aastal hindame paljusid erinevaid spelta genotüüpe ning kolmandal projekti aastal olid meie töögrupis ette nähtud ka ristlused sortide vahel,“ kirjeldab Koppel.

„Meie aga alustasime ristlustega juba esimesel aastal ning 2015. aastaks on tehtud juba kümneid erinevaid ristluskombinatsioone. Oleme ristanud nii spelta sorte omavahel kui ka speltanisu tavalise nisuga.“

Teadlase sõnul võib minna uue sordini veel heal juhul kümme aastat, võib-olla enamgi. „Sordiaretus on väga pikaajaline protsess,“ tunnistab ta. „Meie oma spelta sorti oleks aga väga vaja, sest praegu on spelta seemet suhteliselt raske saada. Tuleb tuua kaugemalt, näiteks Saksamaalt seal aretatud sorte.“

Speltanisu puhul on tema sõnul eriti oluline talvekindlus. Kuna spelta on tihti pika kõrrega, on tähtis ka lamandumiskindlus. Eks seejärel tuleb ka saagi potentsiaali ning proteiinisisaldust arvestada.

„Senini oleme speltat katsetanud vaid mõned aastad,“ räägib ta. „Nii mahetingimustes kui ka mittemahedalt. Saagi tasemed on olnud väga erinevad, olenevalt aastast ja talvitumise oludest 0,9−7 tonnini hektarilt.“

Esialgu on ETKI-i teadlased põllumeestele abiks sellega, et uurivad mitmeid erinevaid välismaiseid sorte ja annavad infot, milliste omadustega need on. „Loodan väga, et ligi kümne aasta pärast saame hakata juba kasvatama ka oma spelta sordi seemet,“ usub nisuaretaja.