Kanadele tuleb suled ise selga kasvatada
“Lasin endale tuua seitse noort kana, ise ei saanud järele minna. Kui ma neid siis kodus nägin, ehmatasin ikka päris ära. Lindudel olid tagumikud sulgedest paljad ja nad nokkisid üksteist, veriseks lausa,” on 80aastane elupõline kanapidaja Magda Pallo veel kuu aega hiljemgi nördinud.
Eriti pahane on Pärnu linna servas elav vanaproua seetõttu, et haigeid linde müüdi täishinnaga – seitse ja pool eurot tükk. “Oleks siis öelnud, et kanad pole terved ja võtnud madalamat hinda. Aga ei, ikka täisrauaga!”
Samasuguse murega on kokku puutunud ka mitmed teised kanakasvatajad.
“Täna astusin täielikult ämbrisse, ostes Äntu Mõisast oktoobris munele hakkavaid kanu. Noh, oktoobris nad munele ei hakka, selle oleksin alla neelanud ning nad ilusti üles poputanud, kuid mis kõige rohkem muretsema paneb, on see, et tõenäoliselt ei ole neist osa hommikuks enam elus. Ühel on seljas suur nokitud auk ning viis on sabast verised,” kirjutab porikuu algul internetis kodulinnukasvatajate foorumis kasutaja, kes nimetab end algajaks.
Pikk teekond sunnib kaaslasi nokkima
Ka Sohvi ja Mertsi nimega foorumlastel on sama mure – noortel äsja ostetud kanadel seljad sulgedest paljad. Samas on neidki, kes Äntu kanaautolt koju toodud linde kiidavad: terved ning kenasti munele hakkamas.
Magda Pallo internetis häda kurtma ei hakanud, võttis telefonitoru ja helistas Äntu Mõisa juhile Jüri Sillale. Sild soovitas kanalas valgust vähendada ja punase lambi üles riputada – hämaras ei näe linnud üksteist nokkida. Ning ütles, et ega ta muud midagi kosta oskagi, enne kui pole linde oma silmaga näinud.
Ka Maaleht kõlistas Jüri Sillale ning uuris, miks oktoobri algul müüdud noored linnud, kes peaks ju terved ja tugevad olema ning kohe-kohe munele hakkama, rääbakad välja näevad.
“Kanaauto teekond on pikk, ja mida linnud selle sõidu ajal teevad, seda mina ei näe ega tea. Ju nad siis nokivad üksteist,” selgitab Sild.
Samas tunnistab Jüri Sild, et mõnikord kargavad noorlinnud juba enne müügiautosse pakkimist üksteisele turja. “Meiegi paneme siis kanalas punased lambid põlema ning toome järgmise partii tibusid mujalt,” selgitab kanakasvatusettevõtte juht.
“Kanade kambakas” on päriselt olemas
Äntu Mõis impordib tibusid mitmest Euroopa riigist, Tšehhist ja Leedust näiteks. Seda, miks seekord Ungarist tibudena toodud linnud üksteist ära sööma kipuvad, ta paugupealt öelda ei oska. Põhjusi kannibalismiks on küll: stress, liiga vähe ruumi, igavus, võitlus koha pärast karjas…
“Kanade kambakas” pole laest võetud termin, ütleb ka väikelinnukasvataja Piret Purru-Lemetti: “Kanad võivad hierarhiaredelil oma koha eest võideldes käituda hämmastavalt jõhkralt. Neile meeldib vere maitse ja nad ründavad ning nokivad endast nooremaid ja nõrgemaid linde päris sageli. Kui nahk saab vigastada, tekivad veritsevad haavad ning tagajärjeks võib olla isegi ohvri surm.”
Nii Jüri Sild kui Piret Purru-Lemetti soovitavad jälgida, et probleemsed linnud saaksid täisväärtuslikku sööta. Samuti tuleks ohvrite paljaksnokitud nahale ja teistele ohustatud kehaosadele pihustada nokkimisvastaseid aerosoole.
“Ma ostsin vetravilast seda rohtu – maksis sama palju kui kana ise – ja proovisin kanadele sabaotsa peale lasta. Aga katsu sa kanu kätte saada – nad lendavad pigem läbi seina, kui et end kätte annavad,” on Magda Pallo endiselt õnnetu.
Ta ütleb, et müüjate jutu järgi pidid noored kanad kuu aja pärast munele hakkama. “Linnud on ostetud 2. oktoobril, aga seda nägu nad küll ei ole, et nädalavahetusel mõne muna saaksin,” ei hellita kanapidaja suuri
lootusi.
Miks kanade kannibalism tekib ja mida ette võtta?
- Sulgede nokkimise ja kannibalismi põhjuseks võib olla liigne asustustihedus, stress, nakkushaigused ja siseparasiidid, liiga tugev valgus, söötmisvead, igavus, võitlus koha pärast karjas, kõrge temperatuur jms.
- Jälgida tuleb, et linnud saaksid täisväärtuslikku sööta; et neil oleks piisavalt ruumi
ja vajaduse korral ka varjumiskohti.
- Hästi aitab kannibalismi korral punane valgus.
- Veterinaarapteekides ja Kiti Kanala söödatoas müüakse nokkimisvastaseid preparaate, mida pihustatakse ohustatud kehaosadele. Pihustamise muudab lihtsamaks selle tegemine pimedas (taskulambi valgel).
Allikas: Piret Purru-Lemetti, “Fabergé munad. Igaühest võib saada kanakasvataja”.
Maalehe Raamat 2010
