Raamatusse saanud hetki püüdis Karl Ander Adami kolme aasta jooksul. Need, mis kaante vahele mahtusid, selgusid pika kaalumise järel. Erakogu

Ütled, et sinu raamatut tuleb võtta kui metsasuhte esimest peatükki. Milline on sinu suhe metsaga?

Ma arvan, et alles kombin seda pealispinda, mida metsal on tegelikult pakkuda. Lõhnad, maitsed, hääled, värvid, tekstuurid ja valgused. Mida rohkem õpin metsas olevate elusolendite kohta, seda enam näen, kuivõrd keerulised seosed metsas valitsevad ja et täielikult polegi meil vist neid võimalik mõista ning kohe kindlasti mitte arvutada.

Peale pildistamise olen ka suur korilane. See on minu jaoks justkui teraapia ja otseselt saamahimu pärast ma metsa ei tiku. Kui on muresid või teemasid, mis peas pidevalt ringlevad, siis metsaskäiguga on võimalik neist mõneks ajaks vabaneda, ja enne kui arugi jõuad saada, on pang taas pohladest pungil.

Avalehele
0 Kommentaari