Eelmine aasta oli taimekasvatuses aegade üks keerulisemaid ning taimekasvatuskeemia kasutuses tekitasid teraviljade kõrretugevdajad ning rapside kasvureguleerijad palju tagasilööke ja küsimusi. Uue hooaja eel on paslik nende kasutamise eesmärke ja toimet meenutada.

Rapsi kasvureguleerimine

Rapsitaimede maksimaalse saagi saamiseks on oluline taime kasvu ja ehitust reguleerida nii, et saavutada optimaalne võimalik kõtrade ja seemnete arv m2 kohta. Kasvuregulaatorid mõjutavad peavõrse ja külgharude arengut, tugevdavad lamandumiskindlust ja stimuleerivad juurestiku arengut. Sellest tulenevalt on taimedes energia, toitainete ja vee jagunemine ja kasutus ühtlasem, mistõttu ka õitsemine ja valmimine üheaegsem.

Rapsi kasvu reguleerimise tulemusena arenevad külgharud peavõrsega võrdselt (paremal).
Mida kompaktsema ja ühtlasema ehitusega on taimed, seda parem on valguse kättesaadavus kogu taimele. Sellest tulenevalt ka alumiste harude kõdrad saavad võimaluse normaalselt kasvada, ei teki väljaarenemata või ennakvalminud taimeosi, mis omakorda tooksid kaasa koristuskao. Parema valguse jaotumise abiga suureneb ka kloroplastide arv (rakud, mis sisaldavad klorofülli) ning fotosüntees on aktiivsem. Taimed püsivad kauem rohelisena ning vananemine lükkub edasi, see tähendab ka, et kõdrad püsivad kauem koos ja seemnete valmimine on ühtlasem. Sellistel taimedel on ka tugevam vastupidamisvõime keskkonnast tulenevatele stressitingimustele (põud, kuumus).

Lamandumise tulemusel võib olla rapsi saagikadu kuni 50%. Lamandumiskindlus omakorda tuleneb taimede ehitusest – sõltuvalt sordist ja kasutatud kasvuregulaatorist, taimede peavõrse pikkuskasv lüheneb 10-20 cm ning stimuleeritud on sekundaarharude väljaarenemine. Mida vähem lamandunud taimi koristuseelselt, seda lihtsam ja kiirem on ka kombaini töö.

Rapsi kasvureguleerimise soovitused eelolevaks hooajaks

Parima tulemuse saavutamiseks oleks soovitatav taimede kasvureguleerimine teha varsumise algfaasis, kasvufaasi vahemik BBCH 30-50 ning kui taimed on saavutanud kasvukõrguse 30-40 cm. Sel ajal on taime energia suunatud suures osas pikkuse kasvamiseks. Kasvuregulaatoritega ongi võimalik peavõrse venimist ennetada ja sundida taime kõrvalharude arengusse võrdselt panustama. Soojuse, niiskuse ja toitainete olemasolul saavutab rapsitaim õige pritsimisfaasi suhteliselt kiiresti. Hilisemas faasis, õiepungade moodustumise ja õitsemise eelses ajas, BBCH 51-60, pritsimine ei täida enam kasvureguleerimise ülesannet, vaid on pigem haigustõrje.

Äramainimist vajab ka kahjurputukate tõrje. Nimelt on aasta-aastalt meie põldudel rohkem kahju tegemas varre-peitkärsakas. Kasvureguleerimisega koos on soovitatav kasutada ka süsteemset putukatõrjevahendit ennetamaks kahju. Samuti tasuks jälgida kapsakoi lendlust.

Teraviljade kõrretugevdamine

Teraviljade kõrretugevdamise peamisteks eesmärkideks on kõrre pikkuskasvu lühendamine ja kõrres kuivaine süntees ning ligniinisisalduse tõstmine. mistõttu on võimalik ka ennetada lamandumist. Mitte vähemtähtsa lisaboonusena on lühema kõrrega teraviljataimes ka ressursside jaotumine suunatud tuumakama ja kvaliteetsema tera moodustumisse.

Taime vegetatiivse kasvuperioodi jooksul stimuleerivad erinevad fütohormoonid taimedes toimuvaid aktiivseid protsesse. Kõrretugevdajad omakorda mõjutavad neid hormoone, seetõttu iga toote õige kasutusaja soovitatud piirid ongi väga konkreetsed ning neist tuleks kinni pidada. Kõrretugevdaja mõjub peamiselt just nendele sõlmevahedele, mis on pritsimise ajal aktiivses kasvus.

Kõrre murdumine ja lamandumine saab alguse tavaliselt piimküpsuse faasis, mis on kriitiline tera täitumise ja kvaliteetse saagi moodustumise faas. Peade murdumine ja lamandumine tekitab probleeme ka koristusperioodil, kui vihm õigel ajal kombaini tööd segab. Eelmise aasta kogemusele mõeldes võib saagikadu olla sel juhul kuni 50-60%.

Teraviljade puhul on kõrretugevdaja valik ja konkreetse toote pritsimisaja jälgimine negatiivse lõpptulemuse ennetamiseks vältimatu. Tähtis on ühendada see muidugi ka sordiomaduste, kasutatavate väetisekoguste ja ilmastikutingimustega.
Kõrretugevdajatega liialdamine põua- ja stressitingimustes toob kasu asemel kahju.

Lisaks on ka kõrretugevdajad küllaltki kapriissed paagisegupartnerid ning seda tuleks silmas pidada eriti leheväetiste ja herbitsiidide segamisel.

Soovitused kõrretugevdajate kasutuseks eelolevaks hooajaks

Võrsumise soodustamiseks soovitatud preparaate ei tohiks enam kasutada, kui taimed on jõudnud kõrsumisfaasi, 1.kõrresõlm on arenenud (BBCH 30-31). Hilinemine toob kaasa hilisvõrsete kasvu, mis on probleemiks koristusel ja vähendab saagi kvaliteedinäitajaid.

Kõrretugevdajate, mille soovituslik kasutusaeg on kõrsumisfaas, 2.-3.kõrresõlm on arenenud (BBCH 32-33), pritsimise võiks ajastada, kui 2.kõrresõlm on kerkinud maapinnast 2-3cm kõrgusele. Sel juhul on võimalik lühendada alumise kõrresõlme kasvu. See on ka kõige efektiivsem aeg kõrre kasvu reguleerimiseks ja lamandumiskindluse tõstmiseks.

Kõrretugevdajate kasutamine hilisemalt, lipulehe faasis (BBCH 37-39), lühendab ja tugevdab kahe ülemise kõrresõlme vahet, mis aitab just pea äramurdumise vastu.

Kõrretugevdajate kasutamine väga hilises faasis (loomise alguses) võib põhjustada viljapeade lehetuppe kinnijäämist, haiguste levimist ja kõlujate terade teket.

Kõrretugevdajate kasutamine stressis taimedel (põud, toitainete puudus, tugeva haigussurve jms) võib süvendada kahjustust ja tekitada kasvuseisakut ja hullemal juhul saagikadu.

Pritsimisel kuumade päevaste temperatuuridega (üle +22-23 oC) kaasnevad taimede kõrvetused ning kasutades sel juhul ka maksimaalseid kulunorme võib kõrrekasv jääda ekstreemselt lühikeseks, mis omakorda muudab koristuse keeruliseks.