“Loomi ei olnud näha. Läksin ikka kaugemale ja kaugemale padrikusse, kuni kuulsin, et keegi on läheduses. Leidsin omaette oleva lehma, mitte selle mullika, keda otsisin. Ja lehm ründas mind ootamatult peaga ning hakkas esijalgadega seljas sõtkuma. Kuidagi õnnestus püsti saada, aga lehm tuli uuesti, lennutas mind nagu tuusti mööda maad ega lõpetanud enne, kui ma enam liigutada ei suutnud.” Seepeale loom eemaldus ja jäi mõne meetri kaugusele vaatama.

“Mul vedas, et jalad jäid terveks ja suutsin ise koju koperdada. Järgmisel hommikul leidis peremees koplist enneaegse surnult sündinud vasika,” lõpetab naine.