Foto: Sven Arbet

Võrreldes metsloomadega teeb koduloomade puhul asja segasemaks see, et  erinevaid nimetusi kasutatakse nii emas- kui isasloomade ning mõnede loomaliikide puhul ka kastreeritud/steriliseeritud loomade kohta.

Enamlevinud koduloomade nimetused ning nende päritolu on ajakirjas Oma Keel 2/2005 ilmunud artiklis "Kust need loomad nimed said?" kajastanud Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor Huno Rätsep.

ÜldnimetusEmaloomIsaloomKohiloomNoorloomPoeg
HobuneMäraTäkkRuunSälgVarss
VeisLehmPullHärgMullikas, õhv, värssVasikas
LammasLammas, uttJäär, pässOinas Tall, voon
KitsKitsSikk, sokk  Tall
SigaEmisKultOrikasKesik Põrsas
KoerHatt, lita   Kutsikas
Kass Kõuts   

Allikad: H. Rätsep, Maaleht.ee.

Isaslooma märkimiseks ei ole eraldi nimetust kasutusel koeral ning emaslooma puhul kassil.

Mõnel pool nimetatakse isast kohitsetud kitse sikuks, kuid keeleteadlased sellise nimetuse kasutamist fikseerinud pole.

Veiste noorloomi on viimasel ajal sõltuvalt soost hakatud nimetama ka lehmikuteks ja pullikuteks.

Kassipoja kohta mingit eraldi sõna kasutusel pole, öeldaksegi lihtsalt kassipoeg.

Enamik koduloomade nimetusi on tuntud kogu Eesti alal, kuid on ka selliseid, mis olid varasematel aegadel levinud ainult Põhja-Eesti murretes (nt jäär, sälg, päss). Lõuna-Eestis kasutati sõna "koer" asemel sõna "peni". 

Järglaste ilmaletoomise kohta kasutatakse hobuste puhul sõna"varssuma", teiste loomade puhul märgib sündimise protsessi sõna "poegima".