Keskkonnaministeeriumi asekantsler: põllumajandusel on oluline roll kliimamuutuste keeristormis
Maakera keskmine temperatuur on tööstusrevolutsiooni eelse ajaga võrreldes tõusnud üle ühe kraadi. Kui maailm praegusel moel jätkab, võib see sajandivahetuseks veelgi kerkida.
Kuigi Eestis pole kliimamuutused nii äärmuslikud nagu paljudes teistes riikides, võib ka meil XXI sajandi jooksul oodata temperatuuri tõusu, sademete hulga suurenemist, merepinna tõusu ning tormide sagenemist. Sellega kaasnevad jää- ja lumikatte vähenemine, sagedasemad kuuma- ja põuaperioodid, muutused taimekasvus ning võõrliikide, sh uute taimekahjustajate levik.
Ilma soojenemine võib põhjamaa inimesele meeldivgi tunduda. Tähendab see ju väiksemaid küttekulusid või põllumeestele meelepärast pikemat vegetatsiooniperioodi. Peame siiski arvestama, et temperatuuri tõus Eestis oli XX sajandi teises pooles kiirem kui maailmas keskmiselt.
Põllumajanduse jalajälg
Seepärast ootavad kliimamuutuste leevendamisel suured katsumused lähikümnenditel ees ka põllumehi. Ühelt poolt peavad nad kliimamuutustega kohanema ning teiselt poolt saavad nad päris palju kaasa aidata, et uusi muutusi ära hoida.
Nagu muud majandusharud, toob ka põllumajandus kaasa kasvuhoonegaaside heite. Globaalselt moodustab põllumajandus koguheitest umbes 20% ning Euroopa Liidus 9%. Eestis on põllumajanduse mõju küll veidi väiksem, ent siiski märkimisväärne, ulatudes 6–7 protsendini.
Põllumajanduse põhilised kasvuhoonegaasid on dilämmastikoksiid (N2O) ja metaan (CH4). Esimene tekib eelkõige taimekasvatusest lämmastik- ja sõnnikväetiste kasutamise tõttu, teine peamiselt mäletsejate (veised, lambad) seedeprotsessidest ning sõnnikukäitlusest.
Kuigi levinud on arvamus, et inimtekkeliste kasvuhoonegaaside juures räägime vaid süsinikdioksiidist ning N2O ja CH4 heidet arvesse ei võeta, on riiklikes kasvuhoonegaaside inventuurides need arvesse võetud. Seejuures on nende gaaside mõju globaalsele soojenemisele mitu korda suurem kui CO2 oma: CH4 mõju ligi 21 ning N2O mõju lausa 310 korda võimsam kui CO2 oma.
Tuginedes üksnes riiklikule kasvuhoonegaaside inventuuriaruandele, võib põllumajandusest jääda mulje kui vaid kasvuhoonegaase emiteerivast sektorist. Ning siit tehakse sageli ekslik järeldus, et põllumajandust peaks kuidagi piirama. Tegelikult on põllumajandusel väga oluline roll nii toidu tootmisel ja meie toidulaua kujundamisel kui ka süsihappegaasi sidumisel.
ÜRO raport kliima soojenemise ja maakasutuse vastasmõju kohta hoiatab, et kliimamuutus tabab inimest õrna kohta – otse kõhtu –, kuid ei jäta liiga tegemata ka metsadele, taimedele ja loomadele. Kliimamuutus kahandab maa kvaliteeti. Samas on just inimene see, kes maad intensiivselt kasutades kliima soojenemist takka tõukab. Seetõttu on juba praegu toit kallim.
Otsigem nutikaid lahendusi
Kliimamuutuste kontekstis muutub meie toidulaud kodumaisemaks. See avab väga head võimalused just meie kohalikele tootjatele, kes saavad nutika ja ettenägeliku planeerimise abil pakkuda meie inimeste toidulauale rohkem ning laiemat valikut kohalikku ja tervislikku toitu.
Kui üldiselt räägitakse maailmas loomakasvatuse vähendamisest ja keskendumisest eelkõige taimekasvatusele, siis Eesti on selles asjas eriline. Esiteks asume klimaatilistelt ja geograafilistelt tingimustelt loomakasvatuseks väga heas piirkonnas. Teiseks on meil aastatuhandete jooksul inimese ja looduse koostöös välja kujunenud poollooduslikud rohumaad, mis on osa Eesti liigirikkusest. Selliste alade säilitamine on oluline, sest keskkonna- ja kliimasõbralik karjakasvatus kohalikel traditsioonilistel rohumaadel on maailmas üha konkurentsivõimelisem.
Kogu maailmas valmistab muret muldade vaesumine. Rohumaadel karjatamine seevastu suurendab muldade süsinikusidumist. Sellele aitab olulisel määral kaasa ka turvasmuldade kuivendamise ja kündmise vältimine, talvine taimkate ja happeliste muldade lupjamine. Need tegevused on kasulikud mitte ainult meie muldade tervise ja Maa kliima seisukohast, vaid ka tagamaks maaharijatele pikaajaliselt head tingimused taimekasvatuseks ning tulu säilitamiseks.
Loomakasvatuse kõrvalsaadust sõnnikutki saaksime kasutada kliimanutikalt. Piltlikult öeldes tekib meie farmides igal aastal tuhandeid tonne tasuta kütust. Kui toota sellest biogaasi, ei satu kasvuhoonegaasid sõnniku lagunemisel otse õhku, vaid tänu vaheetapile saab nende abil maja soojaks kütta, toitu valmistada, põldu harida või autoga sõita.
Biogaasi tootmisest järele jääv kuiv sõnnikumass on hea väetis. Sünteetiliste väetiste kasutamise vähendamine (sh täppisväetamine) ei aita kaasa mitte ainult kliimakahjulike gaaside ning meie põhja- ja pinnavee saastumise vähendamisele, vaid mõjub hästi ka põllumeeste rahakotile.
Seega on Eesti põllumajandusel ja põllumehel muutuvates kliimatingimustes täita oluline roll. Kliimasõbralikus põllumajanduses peame toitu kasvatama loodusega koos, mitte selle vastu töötades. Inspiratsiooni selleks saame mahetootmise praktikatest, mida on Eestiski juba päris palju kasutusele võetud.
Eestis on jätkuvalt hea potentsiaal toiduainete tootmiseks ja ekspordiks: on ju siin elaniku kohta ligi kaks korda enam põllumaad kui ELis keskmiselt. Tulevikku plaanides on aga oluline märksõna tootmise mitmekesistamine. Kindlasti oskavad põllumehed ära kasutada kõiki neid võimalusi, mida pakub meie IT-sektor. Ühendades selle tarkuse oma teadmiste ja kogemustega põllumajandusest, saamegi loodust ja tervist hoidva toidutootmise. See omakorda aitab hoida elu igas Eestimaa nurgas.
