Pärnumaa Sigaste küla õnnelik põlluharija Aivar Pukk. Pika kauplemise peale on RMK jahimajandi mehed lõpuks lõhkunud kopratammi, mis hoidis allavoolu olevad talumaad mitu kuud vee all. Foto: Viio Aitsam

"Meile pole niivõrd tähtis kompensatsioon kui see, et saaks normaal­selt põldu harida," ütles Läänemaa talupidaja Väinu Kliss. Rohumaad, mis kevadel said rullimise ja libistiga metssigade eelmise aasta tuhnimistest korda tehtud, on nüüdseks hullemini üles tuhnitud kui mullu.

Vähemalt nende maade järgi, mida vaatasime, võib kahjustuse ulatuseks pidada 100%, sest sigadest puutumata jäänud väikestel lapikestel ei kasvata midagi ega karjata kedagi.

Klisside juures käivad kohalikud jahimehed sigu passimas ja on neid ka küttinud, kuid sellest hoolimata loomade arvukus ei vähene. Metssigade pärast müüsid Klissid tänavu ära enamiku oma lehmakarjast.

Pealetung mitmel rindel

Pärnumaal Sigaste külas, kus talud asetsevad piirkonnale iseloomulikult küngastel riigimetsa keskel, on põllu- ja metsameestele probleemiks nii metssead kui ka koprad ja metskitsed. Piirkonnas võib näha ka põtradest lausa rüüstatud männinoorendikku, kus küll värskeid kahjustusi silma ei hakanud.

Kohati tegutsevad metssead ja koprad käsikäes. Aivar Puki lihaveiste karjamaad on Sigaste oja poolses servas liigvee all, ja seal, kus liigvett parajasti pole, on metssead üles tuhninud mätastevahed. Sigu pole takistanud ka arvukad elektritarad, mida on seal, mitme omaniku karjamaadel, lausa risti-rästi.

Ojast, kus kopratamme jätkub nii era-, riigi- kui ka reformimata maadele, on pea igal aastal kopraid välja püütud ja tammisid lõhutud, kuid kohe asustavad tühjaks jääva paiga uued loomad.

"Tegelikult on jahindusega tegelevaid asutusi Eestis palju - keskkonnateenistus ja -ministeerium, metsakaitse- ja metsauuenduskeskus," loetles Aivar Pukk. "Aga kui abi on vaja, selgub, et mitte keegi neist ei vastuta selle eest, et loomi on liiga palju. Probleemsete loomadega ei taha keegi tegelda."

Sigaste küla maad on RMK Kilingi-Nõmme jahimajandi kasutada. Jahimajandi jäägrid on kopraid tõrjunud, kuid Aivar Puki sõnul on need vaid episoodid - tema meelest peaks jahimaa kasutaja pidevalt veekogude eesvooludel silma peal hoidma.

Pukil on kobraste tekitatud liigvee all teisigi heinamaid ja mets. Metssead on tuhnimisega jõudnud kuusekultuuridesse, pistsid eelmisel aastal pintslisse Puki kaerapõllu ja on metoodiliselt ühtlaselt üles tuhninud ta vanaisa talu õue.

Jahiõigus kuulugu maaomanikule

"Kui metskitsed on minu metsakultuuri kallal, peaks minul olema õigus neid küttida loa hinnaga, mis kehtib jahiseltsides," arvas Sigaste küla teine maaomanik Heno Ats. Praegu saab jahimehest maaomanik RMK jahimajandist küll loa osta, aga kehtib nn turistihind. "Küttimisluba on kallis ja neil ilmselt nii vähe töötajaid, et jahimajand ise loomi ohjeldada ei suuda," märkis Ats.

Aivar Puki ja Heno Atsi arvates peaks jahiõigus kuuluma nii palju maaomanikule, et ta ise võiks oma maal loomade arvukuse üle otsustada - kes tahab, toidab metsloomi, ja kes tahab põllu- või metsakultuure kasvatada, kütib rohkem.

Kahjunõuete koondaja

Kui riik on end seadnud jahimeeste ja maaomanike vahele ning jahindust korraldades ulukikahjustuste probleemist jagu ei saa, peaks riik nende arvates maaomanikele kahjud korvama. Samas ei peaks see käima tingimusega, et maaomanik oma kultuurid tarastab. Mehed viitasid, et ka notar Priidu Pärna ütles Maalehe ulukikahju-kirjutises, et see on ebaproportsionaalne nõue, kuna aia ehitus on nii kallis.

"Riigi maid on vähem, nii et ehitagu riik parem oma maadele aed ümber," leidis Pukk.

Maaomanikud, keda ulukid kimbutavad, nendivad, et kannatus on katkenud.

Septembris kinnitatud Eesti jahinduse arengukava näeb ette kaitse all mitte olevate uluksõraliste ja kopra tekitatud kahju hindamise metoodika ning hüvitamise korra väljatöötamise. Kõik seni oodatud seadusesätted on aga keskkonnaministeeriumis jäänud nii pikaks ajaks venima, et teadmine võimalikust kahjude hüvitamisest põllumehi ei lohuta.

Notar Pärna Maalehe loos tehtud järeldus, et kahjunõuded tuleks koondada, on maaomanikelt põhimõtteliselt tuge leidnud. Aga kes koondaks ja mis alustel?

Pärna pakkus lokaalseks koondajaks metsaühistuid ja taluliitusid ning lõpuks Eesti Omanike Keskliitu. "Praegu küll meil ei ole sellist tegevussihti, aga kui see on omanikele probleem, saab sellega hakata tegelema," ütles Priidu Pärna, kes ise on omanike keskliidu eestseisuse liige.

Kes hindaks kahju?

Praegu on nii, et ka looduskaitse all mitte olevate ulukiliikide kahjustustest tuleks teatada maakonna keskkonnateenistusele, kes vastavalt kahjuteadetele saab jahimehi kohustada loomi rohkem küttima. Samuti on teenistusel õigus anda kahjustuskolletesse jahilubasid ka väljaspool jahihooaega.

Iseasi, et maaomanikud jätavad tihti kahjustustest teatamata. See on ka üks põhjus, miks riigil ei ole ülevaadet nende tegelikust ulatusest.

Kui tegu on metsakahjustustega, on võimalik kohale kutsuda metsapatoloog, kes hindab kahjustused aktiga. Omanikul on alus ja võimalus välja arvutada ka rahaline kahjusumma.

Põllukahjustuste puhul eksperti kohale ei kutsuta, kahjustuste ulatust, mille põhjal otsustada küttimiskvootide suurendamist, hindavad keskkonnateenistuse ametnikud enamasti visuaalselt.

Maaomanike jutu järgi küll mitte alati - mõnes maakonnas on suhtumine for­maalne.

Ühtset meetodit põllukahjustuste täpsemaks hindamiseks veel ei ole.

Priidu Pärna ütles, et kui minna ühise kahjunõudega kohtusse, ei ole vaja kahjude hindamist ühtse ametliku metoodika järgi, vaid kohtus oleks tõendiks ka naabrite tunnistus, keskkonnateenistuse ametniku fikseeritud kohalkäik vms.

Põllumehed teavad, kui palju nad on kulutanud maaharimisele, külvidele, väetistele jne, nii et kahju väljaarvutamine ei oleks raske.

Riik ei lase põldu harida

Kui kahjuteated koonduvad, võib sellest saada surve keskkonnaministeeriumile, et asja korraldamisega on väga kiire. Ent maaomanikud on mures oma põldude tuleviku pärast.

Enamasti on põllupidamine seotud toetustega ja kohustustega PRIA ees. Kui metssead põlluharimise võimatuks muudavad ja PRIA toetused lõpetab, võib nentida, et riigi oskamatus ulatuslikest ulukikahjustustest jagu saada kasvatab põllud võssa.

Näiteks Klisside pere elab talus, mille on rajanud üks esiisadest, mitusada aastat tagasi Koluvere mõisast põgenenud teoline. "Tema rajas need põllud siia metsa ja viisteist põlve on seda maad haritud, olgu riigikord milline tahes. Kas tõesti pean mina nüüd olema see, kelle käest need maad jälle metsa alla lähevad?" oli perenaine Eevi Kliss nõutu.


PRIA vaatab iga juhtumit eraldi

- PRIAs ei käsitleta pressiesindaja Maris Sarv-Kaasiku sõnul iga-aastaseid sama piirkonna ulukikahjustusi vääramatu jõuna. Seda, kas kohustust vähendada või lõpetada ja mil määral, hindab PRIA igal üksikjuhul eraldi, minnes kohapeale.

- Maaomanik peab PRIAle kahjustustest teatama 10 päeva jooksul pärast nende ilmnemist. Kahjustuste fikseerimiseks soovitab PRIA neid pildistada ja paluda vabas vormis ekspertarvamuse saamiseks tulla kohale valla keskkonnanõunikul, keskkonnateenistuse ametnikul vms.

- Pidevate kahjustuste ala on võimalik toetusalusest pinnast lahutada. PRIA kogemuse järgi üritavad põlluharijad toetusest loobumise asemel pigem ulukirohkust tõrjuda.

- Eelmisel aastal taotles sigade pärast PRIA kohustuste lõpetamist üks põllumees, tänavu mitte ükski.