Kristiina Viiron SVEN ARBET

Uuritakse kaht moodi puupõllundust: neid, mis on istutatud endisele põllumaale ja mida kavatsetakse ka väetama hakata, ning neid, mis on sööti jäänud põldudele ise kasvanud.

Kui esimesena mainitut saab isegi väetamise tõttu põlluks pidada, kuigi muid põllumajanduslikke võtteid neil katsealadel ei kasutata, siis looduslikult põllule kasvama hakanud puistusid põlluks sildistada on ilmselge liialdus. Olen aja jooksul sattunud neisse nii mitmelgi korral ning harjumuspärasest metsamaast eristab neid üksnes see, et seal puuduvad kännud. Miks siis niisuguseid paiku halvamaiguliselt puupõlluks nimetada?

Halvustavalt ei peaks suhtuma ka puidu n-ö puupõllul kasvatamisse – puitu me ju vajame ning kui on soov loodusmetsi raiumisest säästa, siis võiks ju puud kasvada maal, millel teist mõistlikumat otstarvet pole. Söötis maa võsastub ju niikuinii ning miks mitte seda protsessi enda kasuks pöörata – eelduste kohaselt võiks väetatavas istandikus kasvada puud tavapärasest kolm korda kiiremini.

Seni on Eestis istandikke väga vähe – statistilise metsainventeerimise andmetel vaid 0,3% metsamaast.