Vaatamata väikesele veterinaarmeditsiini eriala üliõpilaste arvule Eestis, ei saa ka siin teha mingeid järeleandmisi, ei õppejõudude arvu ega taseme, samuti kliinilise väljaõppe osas.

Põhjus: looma- ja inimesearsti elukutsetele kehtivad ELis kõige rangemad nõuded. Need on sätestatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga.

Riikliku koolitustellimuse raames on haridus- ja teadusministeerium seni ülikoolidele õppeks eraldanud iga üliõpilase kohta teatud summa aastas. Ühe inim- ja veterinaarmeditsiini tudengi kohta on see võrdne. Mõlemad õpped sisaldavad palju kliinilist praktikat.

Loomadele oleks haigekassat vaja

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna tudengid praktiseerivad ülikooli kliinikumis ja teistes suurtes haiglates, kus raviteenuste maksumuse katab haigekassa.

Loomadel aga pole haigekassat, mille vahenditest saaks ehitada kliiniku, osta kaasaegset aparatuuri ja teha vajalikke keerulisi uuringuid. Ka siinne loomaomanik pole piisavalt rikas, et seda kõike oma taskust kinni maksta.

Maaülikool on kandnud suurema osa loomakliiniku kuludest õppetöö rahast. Seega on loomaarstide väljaõpe Eestis inimarstide väljaõppega võrreldes rahaliselt halvemas olukorras.

Toon võrdluseks näiteid naaberriikidest. Helsingi Ülikooli loomakliinikut toetab Soome riik lisaks õpperahadele sihtotstarbeliselt rohkem kui kahe miljoni euroga aastas, seda ka üliõpilaste kliinilise praktika kulude katteks.

Kopenhaageni ülikooli suurloomakliinikus katab teenitud tulu ainult 10% kliiniku kuludest, ülejäänu antakse – kui õppetööks vajalik kulu – haridusministeeriumi poolt.

Meile on öeldud, et mis te siin Tartus pingutate, kui rahaga hakkama ei saa.

Tellige need 25 loomaarsti aastas mõnest välisülikoolist, saate odavamalt.

Arvutusi on aastate jooksul tehtud mitmeid kordi.

Meil maksab ühe loomaarstitudengi koolitus umbes 7400 eurot, Ungaris 11 000 ja mujal Euroopas 20 000–30 000 eurot aastas. Seega kuluks Eestimaal vajalike loomaarstide koolitamisele välisriigis mitu korda rohkem raha.

Ingliskeelsest õppest oleks abi

Riigi poolt välismaale õppima saadetud tudengile tuleb tagada ka elamisraha.

Lisaks pole mingit tagatist, et välismaal õppinud looma-arstid kodumaale naasevad, sest töökohti välisriikides jätkub ja palganumbridki on hoopis teised kui Eestis.

Meil hariduse saanud loomaarstid on aga väga hinnatud, seda näitab tagasiside maaülikoolis õppinud Soome tudengite tööandjatelt.

Üks võimalus õppetööks enam raha leida on pakkuda ingliskeelset õpet ja õppimisvõimalust naaberriikide tudengitele.

Oleme selle teemaga tegelnud juba mõnda aega (ehkki otsest survet selleks pole siiani olnud), seda tänu Soome tudengite võimele õppida eesti keeles.

Tulevik toob aga kõrgharidusreformi ja sellega seoses on arutlusel eestikeelse tasulise õppe kadumine. Praegu me veel ei tea, kas veterinaarmeditsiinile selles suhtes erandit tehakse.

Pikas vaates on ingliskeelse õppe sisseviimine kindlasti kasulik, võimaldades ka Balti- ja Põhjamaade loomaarstiõppe alast tihedamat koostööd.

Maaülikooli seis on siin hea, sest meie loomaarstiõpe on Euroopas ametlikult tunnustatud kui direktiividele vastav, Lätis ja Leedus aga mitte.

Meie õppe väljavaade on hea

Meie õppejõud on olnud hinnatud asjatundjad veterinaarsüsteemide kaasajastamisel endistes Nõukogude Liidu vabariikides.

Neis, nüüdseks iseseisvates riikides, ollakse huvitatud oma loomaarstide koolitamisest siin, Tartus.

Huvi on tuntud ka kaugematest maadest.

Oleme teinud arvutusi, mis näitavad, et praeguse õppejõudude arvu juures ei suudaks me üheaegselt pidada loenguid ja praktikume kahes keeles.

Paratamatult läheksime loengutes üle ainult inglise keelele ja vaid rühmatöödes oleks võimalik rakendada kakskeelset õpet.

Rakendame ingliskeelset õpet mõnes erialaaines juba praegu.

Tasulise õppe täielik üleminek inglise keelele vajab teatud üleminekuaega ning lisaraha õppejõudude ja loomakliiniku loomaarstide juurde palkamiseks.