Tartu Ülikooli ökofüsioloogid uurisid, kuidas Eesti metsad kliimamuutustes toime tulevad. Lõuna-Eestis Järvselja katsealal kasvavaid kaski ja haabu vihmutati - matkides olukorda justkui sajaks iga päev vihma.

Eksperimenti alustades lootsid teadlased, et niiskemates tingimustes kaotavad puud vähem vett ja taimed saavad seetõttu lehtede õhulõhesid rohkem avada. Õhulõhed on tillukesed pilud lehe pinnal, läbi mille liiguvad veeaur ja süsihappegaas.

Nii peaks kiirenema süsihappegaasi voog lehtedesse ja ka fotosüntees, mille käigus taimed päikesevalguse energiat kasutades süsihappegaasist suhkruid toodavad. Kui fotosüntees on kiirem, peaks puud kiiremini kasvama.

Kuid tulemus oli oodatust sootuks vastupidine. Vihmutust saanud puud kasvasid kolme aasta jooksul hoopis aeglasemalt kui need puud, mis kasvasid kõrvallapil looduslikes oludes.

Tartu Ülikooli ökofüsioloogia vanemteadur Anu Sõber ütles, et vihmutuse all kasvanud puude lehtedest oli aurumine suurema õhuniiskuse ja lehtede madalama temperatuuri tõttu väiksem, mis omakorda võis aeglustada seda, kuidas puud juurte abil pinnasest mineraalaineid omastasid.

“Vesi liigub mullast taime pideva vooluna nagu torus – ülevalt aurab vesi välja, see tekitab veevoolu ka mullas ning see vool kannab ka mineraalained juurte pinnale, kus need omastatakse,” ütles Sõber.

Lisaks oli niisutatud lehtede fotosüntees lehtede madalama temperatuuri ja väiksema lämmastikusisalduse tõttu pisut aeglasem.

Kui puud kasvasid aeglasemalt, siis rohi puude all kasvas pideva kastmise tulemusena palju lopsakamalt.

“Ilmselt taimekooslused hakkavad muutuma, kui kliima Eestis tulevikus niiskemaks muutub,” märkis Sõber.

Juba on Järvseljal alustatud järgmist eksperimenti, kus õhk puude ümber on lihtsalt väga niiske, kuid puulehti enam märjaks ei tehta. Selleks pihustatakse vett vihmutitest välja nii suure surve all, et sellest moodustub koheselt veeaur. “See matkib olukorda, kus õhumassid on väga niisked, aga otseselt vihma ei sajagi,” märkis Sõber.