E-Piima Põltsamaa meierei laos seisavad venekeelsete etikettidega juustud. Foto: Hendrik Saarnak

Hädad, mis Vene embargo piimatootjatele kaasa toob, jagunevad laias laastus kaheks. Esiteks tähendab see piimatööstustele vajadust leida uued turud osale oma toodangust, see võtab aega ning seni tuleb vähem raha sisse.

Teiseks paneb see piiri Eesti piima ekspordile Leetu, millega tegelevad ühistud, kuna sanktsioonid kehtivad kõigile ELi riikidele. Mõlemad probleemid suubuvad aga lauta, piimatootja juurde.

Tööstused hüüavad appi

Kõige rohkem mõjutavad sanktsioonid praegu piimatööstuseid, sest ükskõik kui suure või väikese osa nende müügist moodustab eksport Venemaale, jääb osa toodangust juba sel nädalal müümata.

Suuremad Venemaale eksportijad olid mullu Valio, Saaremaa Piimatööstus ja E-Piim, vähem saatsid sinna Tere AS ja Maag. Tänavu on idaturg enamikule neist aasta algusest saadik Vene toidujärelevalveameti nõudmiste tõttu kinni olnud, nii et olulist kogust Vene poole pole läinud.

“Kindlasti ei saa aasta algul kehtestatud keeldu peaprooviks nimetada. Tol korral kontrolliti Eesti tööstustes Vene tolliliidu reeglite täitmist, leiti vajakajäämisi ja paluti need kõrvaldada. Seda ka tegime ja saime ekspordi lahti,” arvab AS Tere juhataja Oliver Kruuda. Praegu on aga tegemist pikaajaliste poliitiliste sanktsioonidega kogu Euroopa Liidu toidusektori vastu.

Saaremaa piimatööstuse juhi Andi Saagpaku sõnul läks enne ekspordikeelu kehtestamist umbes pool nende juustutoodangust Venemaale. Tema sõnul ei saa sanktsioonide tõttu ükski Euroopa suur piimariik oma tooteid Venemaale müüa ja see tekitab turul ülepakkumise. See tähendab ühelt poolt raskusi varem Venemaale läinud toodangule turu leidmisel, teisalt toorpiima kokkuostuhinna langust.

Eesti piimaliidu esimehe, piimandusühistu E-Piim juhi Jaanus Muraka sõnul pole õige läheneda probleemile ühe ettevõtte põhiselt. Vene otsus mitte osta Euroopa Liidust ja mitmest teisest riigist piimatooteid on n-ö totaalne blokk, millesarnast pole varem olnud. Kõikide nende riikide vajadus leida uusi turge lööb turupildi segi ja sellel on kas otsesed või kaudsed mõjud kogu majandusele.

“Turg on aastatega paika loksunud süsteem, kus on kindlad partnerid ja hinnapoliitika,” selgitab Murakas. Selleks et saaks selgeks uued vahekorrad ja võimalikud turud, kulub mitu kuud.

Ka tänavu Ambla valda uue piimatööstuse rajanud ettevõtte ELPA juhatuse liige Arnold Kannike kinnitab Muraka sõnu: “Kui Venemaa otsustab osta piimatooted teisest kohast – Uus-Meremaalt või Lõuna-Ameerikast –, siis tekib auk kas nendes riikides või seal, kuhu nad varem müüsid. Aga selle selgumine võtab aega.”

Ühistud sõltuvad Leedust

Kaardid on segi löödud ka piimaühistutel, kes müüsid piima Leetu. Piima, mis iga päev ühistute EPIKO, Laeva Piim ning firma ELPA ja Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liidu kaudu Leetu sõitis, oli ligi 600 tonni. Arvatakse, et Leedu loobub umbes kolmandikust või ostab selle ära ülimadala hinna eest.

Peamised Leedu piimatööstused, kuhu Eesti piim läheb, on Pienas Zvaigzdes, Vilkyškių ja Rokisko Suris AB. See, kas ja millise hinnaga nood eestlaste piima tahavad, sõltub sellest, kui suur on neil Vene turu osa.

Kõige keerulisemas olukorras on neist esimene, kelle Vene turu osa hinnatakse 40 protsendile. Selle kombinaadi partneriks on Eestist Laeva piimaühistu, Jõgeva Põllumajandustootjate Liit ja EPIKO.

“Jah, meile öeldi üks autotäis piima üles,” tunnistab EPIKO tegevjuht Üllas Hunt.

Laeva piimaühistu juht Mati Mölder ütleb, et nende piim läheb jätkuvalt Leetu. Peale Pienas Zvaigzdese saadab Laeva ühistu piima ka Vilkyškių kombinaati. Ettevõtte toodangust eksporditi Venemaale veidi alla veerandi.

Parimas olukorras paistab praegu ELPA, sest tema partneri Rokisko tehase toodangust läks Venemaale vaid 15 protsenti. Põhjus selles, et eelmise aasta lõpul pani Venemaa toiduohutus­amet tehasele müügikeelu. Sellest ajast on aktiivselt otsitud uusi turge ning neid ka leitud. Nii toodetakse seal juustusid, mida on hakatud eksportima Itaaliasse.

Põllumehed ootavad hindu

Ka piimatootjad ise ei istu, käed rüpes. Nii ütleb Halinga OÜ juht Raul Peetson, et nemad on kriisiplaani juba pidanud. Läbi on kaalutud kuni kevadeni uue lauda soetamiseks võetud laenu teenindamine, töötajate palgad ja loomade söötmine.

“Praegu on peamine edukalt lõpetada viljakoristus, et vähemalt see sööt, mis oma põllult tulemas, kvaliteetsena kätte saada,” sõnab Peetson.

Põllumeeste jaoks kehtivad praegu veel augustikuu lepingud, mille järgi on piima keskmine varumishind 30–33 senti liitri kohta. Tuleviku suhtes valitseb teadmatus, sest ükski lepingupartner konkreetseid arve välja öelnud pole.

“Piimahinna langetamine seisab ees lähinädalatel,” sõnas piimaliidu juht Jaanus Murakas teisipäevasel pressikonverentsil. Seda, et septembris piima varumishind langeb, usuvad kõik sektoris osalejad. Küsimus on vaid selles, kui madalale.

Kuigi tööstused räägivad kõval häälel interventsioonihinnast, mis on alla 200 euro tonni eest, ei pea tootjad nii suurt hinnalangust põhjendatuks.

“Räägitakse ainult pulbrihinnast, mis eelmise kriisi ajal 2009. aastal oli 170 euro ringis. Või sekkumiskokkuostu hind oli aga märksa kõrgem,” toob kahtlused välja Pajusi ABFi juhataja Lembit Paal.

“Kombinaadid teevad siseturule linnapiimatooteid, joogipiima, jogurteid, hapukoort, mille hind ei muutu – nende olukord pole nii hull kui põllumeestel,” arvab Tartu Agro juht Aavo Mölder.

Ka leedukad hindavad jätkuvalt Eesti piima kvaliteeti ega ole väga huvitatud sellest ilma jäämisest. Oluline osa Leetu müüdavast piimast läheb sinna ka edaspidi.

Peamine oht pole põllumeeste sõnul mitte see, et Leedu piima üles ütleb, vaid see, et piim soovitakse kätte saada ülimadala hinnaga ja see viib ka Eesti siseturul piima varumishinna alla. Kuna 20sendise liitrihinnaga ei ole piimatootmine jätkusuutlik, satub ohtu investeeringuteks võetud laenude tagasimaksmine. See annab löögi eelkõige n-ö õhukestele ettevõtetele, kes võivad musta stsenaariumi korral ka pankrotti minna.

Olukorra võib kehvemaks teha see, kui teised Euroopa riigid, kellele Vene embargo kehtib, hakkavad oma turgu kaitsma ega lase meie tooteid enam oma turule. Eesti riigimehed pole siseturukaitse kohta veel midagi öelnud.

Kujunenud olukorras ootavad toidutootjad riigi sekkumist. “Praegune olukord pole tekkinud põllumeeste süül, vaid Eesti riigi poliitiliste otsuste tulemusena. Seetõttu peaks riik nüüd leidma võimalused toetada põllumehi, kes nende otsuste tõttu kannatavad,” ütleb Estonia osaühingu nõukogu esimees Jaanus Marrandi.

Millised on toetusvõimalused

Kuna tegemist pole ainult Eesti probleemiga, vaid võitlusega Euroopa ja Venemaa vahel, tuleb leida lahendusi eelkõige Euroopa tasandil. Neist räägiti ka teisipäevasel tootjate, töötlejate ja ministrite kohtumisel.

Kõige olulisem asi on ka põllumajandusminister Ivari Padari meelest kuulutada välja piimapulbri ja või sekkumiskokkuost. Kuna toonased hinnad on praeguseks liiga madalad, tuleb kokku leppida uued hinnad. Padar ütles, et ilmselt saab ELi põllumajandusministrite tippkohtumine teoks septembri algul.

Padar lubas seista hea ka selle eest, et piimakvoodi ületamise tasu ehk n-ö piimatrahv uuesti arutusele võetaks ning ära muudetaks.

Peale selle on minister Padari sõnul oluline ELi uue perioodi raha võimalikult ruttu põllumeeste kasutusse toimetada, et neid keerulises olukorras abistada.

Piimaliidu juhi Jaanus Muraka sõnul on väga oluline, et EL suudaks kokku leppida selles, et ükski riik ei hakkaks ühepoolselt oma siseturgu kaitsma.

Eesti riik saaks oma toidutootjaid aidata sellega, et vaatab üle riigieelarve ja leiab reservfondist raha sektori toetuseks. Samuti tuleks uuesti üles võtta top-up’i maksmise teema.

Minister Padar lisas, et plaanis on mõjutada ka pankasid, et nad toidusektori laenude puhul kaaluksid maksepuhkust, intressi alandamist jms võimalusi.

Abi oleks ka sellest, kui riik aitaks leida uusi turge, mida ka väliskaubandusminister Anne Sulling aktiivsemalt teha lubas. “Võimalike turgude kaardistamine on juba alanud,” kinnitas Sulling.

Kui riik hakkaks uutele turgudele suundujatele maksma eksporditoetust, oleks selgi positiivne mõju.

Kuna uued turud nõuavad tööstustelt tootmise ümberkorraldamist vastavalt uue partneri soovidele, oleks selleks teretulnud tõhusam riigi abi, näiteks ettevõtluse arendamise sihtasutuse kaudu.

“Maailm on muutunud – majanduskasv toimub riikides, kus ei elata Euroopa reeglite järgi,” annab olukorrale hinnangu Jaanus Murakas. “Peame oma ülejääva kaubaga suunduma nende riikide turgudele, kus on majanduskasv. Need on aga riskantsed turud ning me peame ära õppima kauplemise riskantsetel turgudel.”