Kuidas võidelda sääseterroriga?
Kas sääski on tänavu ebanormaalselt palju?
Üle keskmise, aga ma ei julgeks väita, et neid on rohkem eelmisel aastal. Sääskede arvukust reguleerivad, nagu loomadel ikka, sigimispaigad ja söök. Sääsed sigivad väikestes veekogudes ja lompides ning Eesti puhul ongi see reguleerija number üks.
Kui meil on lumevaesed talved, vett vähe ning valitseb põud, siis ei ole ka sääski. Ning vastupidi: üleujutuste ja vihmaga on sääskedel lompides hea muneda ja vastsed saavad kasvada. See ongi kahe viimase kevade ja suve sääserohkuse peamine põhjus.
Toidu poolest ei ole neil muret - sööki jätkub, sest inimesi on ju maakeral piisavalt. Kuigi isased sääsed muidugi inimestest ei toitu, nemad söövad nektarit ja inimesest on neil ükskõik.
Kas emasääsed söövad verd ka ise või tarvitavad seda vaid oma järglaste kasvatamiseks?
Nii ühte kui teist. Loomulikult on veri neile energiaallikas, tõhus ja kiiresti kättesaadav kõhutäis, millest saadavat energiat kasutatakse munemiseks. Kui emane sääsk ei saa verd imeda, siis ta ei hakkagi munele.
Kui kaua sääsehooaeg tänavu võiks kesta?
Põhimõtteliselt võib sääski olla alates varakevadest, kui lumi on sulanud, kuni selle ajani, mil lund uuesti sadama hakkab. Igal ajal on oma sääseliigid, kes võivad ka verd imema tulla. Tõsi, nende arvukus on muidugi väga muutlik.
Sääserohkus jääb ikka suve algusesse, laias laastus maikuu keskpaigast jaanipäevani. Emane sääsk võib valmikuna heal juhul elada kaks kuud, mis ei tähenda muidugi, et kõik nii kaua elavad. Kui üle käib tugevam äikesevihm koos rahehoogudega, siis on see kõige tõhusam vahend sääskede hulga vähendamiseks.
Kõige arvukamad kevadised sääseliigid on metsasääsed, kelle munad arenesid veelompides. Kui vett ei ole, munevad metsasääsed kas või kuhugi niiskesse lohku lootuses, et kunagi ehk sinna vett tekib.
Kas sääsed võivad Eestis ka inimesele ohtlikud olla, kas väga ränk sääskede kätte jäämine võib tervisele hakata?
Eelkõige võivad siin kõne alla tulla erilised allergianähtused. Üks sääsk imeb ära umbes viis kuupmillimeetrit verd, mõni ka vähem.
Täiskasvanud inimene võib ohutult verd anda kuni pool liitrit. Siit saame lihtsa rehkenduse, et umbes 100 000 sääske võiks inimeselt rahulikult verd imeda, ilma et tal verekaotusest probleeme tekiks.
Kuid... sääsk ju süstib imemise käigus oma sülge, milles on aineid, mis takistavad vere hüübimist, ja ka valuvaigisteid. Esimest selleks, et veri iminokast hästi läbi läheks, ja teist selleks, et inimene või saakloom ei tunneks tema imemist.
See sülg võib suuremates kogustes muidugi ohtlik olla, kui sääski on tõesti tuhandeid, ent kindlasti sõltub see palju ka individuaalsest tundlikkusest. Võrreldes tundra või Siberi aladega, on Eestis sääski ikkagi mõõdukalt.
Kas teil on looduses välitöid tehes või pildistades ette tulnud ekstreemseid sääsekogemusi?
Nii ja naa. Need sääsekogemused on olnud pigem ekstreemse arvukuse nägemised.
Möödunud kevadest on meeles vaatepilt, kus Emajõe luhal olid sääsed kogunenud maja seina peale vilusse - sääsed ei taha päikest ning on keskpäeval kusagil varjus - ja majasein tõesti mustas sääskedest. Kõik nad olid pistesääsed.
Sellist pilti pole ma varem näinud. Eks vajadusel kasutan ka mõnda sääsetõrjevahendit.
Millist? Mida te soovitaksite?
Kõige esimene vahend on muidugi pikk riietus. Teiseks on soovitatav metsa minna puhta ihuga, duši alt tuleks enne läbi käia ning pesta end võimalikult neutraalse tavalise seebiga. Lõhnaseepe ja lõhnaaineid tuleks vältida, sest mõned neist võivad sääski ligi meelitada.
Kui sääski on ikka väga palju, võib matkapoest osta kübara, mille ees on näo kaitseks võrk. Sellised mehaanilised kaitsed on kõige ohutumad ja paremad.
Vahel tuleb kasutada ka keemilist tõrjet. Neid on kolme tüüpi. Esiteks looduslikul baasil tehtud tõrjeained, mis kahtlemata töötavad, kuid nende toime kestab suhteliselt vähe aega ning neid peab tihedamalt manustama. Nende variante on palju.
Sünteetiliste tõrjevahendite osas on kaks võimalust olenevalt ainest, mida kasutatakse. Esimene neist on DEET ehk dietüül-m-tolüamiid, vana klassikaline sääsetõrje, mis töötati Ameerika sõjaväes välja juba üle poole sajandi tagasi troopikasõdurite jaoks.
See vahend töötab väga tõhusalt ja on tegelikult pesuehtne putukamürk, aga tema halb omadus on see, et kui ta satub plasti peale, siis ta söövitab seda. Lisaks plasti sulatamisele võivad tal olla oma kõrvalnähud ka tervisele, kui ei peeta kinni kasutusjuhendist. Mõnel pool on keelatud turustada sääsetõrjet, mille toimeaine sisaldus ületab 30%.
Teine aine, mida uuemates sääsetõrjevahendites kasutatakse, on ikaridiin. Oma tõhususelt on ta sama hea kui DEET, kuid tema eeliseks on see, et ta lõhnab inimese jaoks tunduvalt vähem.
Teiseks ei lahusta ta plasti, nii et tema sattumine telefoni, prilliraamide või fotoaparaadi peale pole ohtlik, ehkki seda nimme sinna panna muidugi ei maksa. Ja vähemalt praegu ei ole ka teada, et tal oleks olulisi kõrvalnähte inimese tervisele, aga tegu on ka suhteliselt uue ainega, teda ei ole kuigi kaua toodetud.
Kõigi sääsetõrjevahendite puhul tuleb alati vaadata, kui suur on toimeaine sisaldus selles vahendis. Tõrjevahend sisaldab veel palju abiaineid, mis toimeaine naha külge "liimivad", aga sääsetõrjumise tõhusus sõltub ikka toimeaine sisalduse protsendist, mis ulatub mõnest protsendist mõnekümneni.
Loomulikult see vahend, kus toimeainet on rohkem, toimib tõhusamalt, kuid tema puhul on ka suurem tõenäosus saada kõrvalnähtude osaliseks.
Väikestele lastele ei soovitata üldse mitte mingeid keemilisi tõrjeaineid naha peale panna. Paari-kolme aasta vanustele võib panna lahjemaid vahendeid, kuid nende peletusefekt on samuti väike.
Mida on sääskedes ilusat ja positiivset? Igal loomal peaks ju selline tahk leiduma.
Täpselt niimoodi ongi, eluvõrgustik ei ole sugugi mustvalge. Kui vaadata inimese praktilise pilguga, siis sääsevastsed on toiduks paljudele kaladele ja konnadele - toiduahel ulatub kotkasteni välja. Kui sääski ei oleks, oleks kogu looduses päris palju teistmoodi.
Kui vaadata sääske ennast, siis kas või tema pistmisaparaat on oma füsioloogiliselt talitluselt äärmiselt põnev ja huvitav puurmasin, mida teadus püüab biotehnoloogiliselt lahti mõtestada ja jäljendada. Sellest võivad tulevikus sündida näiteks valuvabad süstlad.
Sääsed eelistavad rasedaid ja joodikuid
Miks ründavad sääsed mõnda inimest isukamalt kui teist? Tõenäoliselt sellepärast, et mõni inimene pakub end sääskedele ise rohkem välja.
Ükski teaduslik uuring ei ole siiani vettpidavalt sääskede maitse-eelistusi tuvastanud, ütleb Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi zooloogia osakonna vanemteadur Olavi Kurina. "Spekulatsioone on mitmesuguseid, näiteks et rünnatakse rohkem ülekaalus mehi. Kuna sääsed orienteeruvad saaklooma või inimese eraldatava CO2 järgi, siis tundub see ju loogilinegi," lisas Kurina.
Loodusemees Urmas Tartese sõnul on sääskede meelitamises kahtlustatud ka piimhapet. "Pärast füüsilist pingutust või ka selle eritumist soodustava toidu (soolane ja suure kaaliumisisaldusega toit) söömist võib inimene sääski rohkem ligi meelitada," ütleb Tartes. "Seda on leitud aga vaid valitud sääseliikide osas, näiteks meil elavatele metsasääskedele võiks piimhape mõjuda."
Sääskede isuäratajana on kirjanduses nimetatud ka 0-veregruppi. Iga veregruppi iseloomustavad spetsiifilised keemilised markerid, mis võivad sääskedele ka õhust tajutavad olla.
2004. aastal avaldasid Jaapani teadlased uurimuse, milles leidsid, et 0-veregruppi kuuluvate inimeste nahale maandub rohkem sääski kui teiste veregruppide esindajate omale.
Samas on oluline seegi, kuivõrd "läbilaskev" kellegi nahk nende markerite osas on - viimane omadus sõltub inimese geenidest. Persoonid, kes eritavad rohkem markereid, saavad sääskede suurema tähelepanu osaliseks, sõltumata oma veregrupist.
Küll aga on teada, et sääskedele meeldivad rasedad. Lapseootel naine eritab rohkem süsihappegaasi kui muidu ning ka tema kehatemperatuur on kõrgem, mõlemad näitajad toimivad aga sääsemagnetina.
Kui lõkkeõhtul sääsed kedagi rohkem kiusavad kui teisi, siis võib põhjuseks olla liigne napsitamine, kirjutab portaal Scienceline. Nimelt tõstab alkohol samuti kehatemperatuuri ning muudab ka nahalt lenduvate lõhnamarkerite buketti.
Lisaks võib sääskedel olla välja arenenud evolutsiooniline eelistus rünnata uimasemaid ja laisemaid loomi ja inimesi, kelle puhul on vähem põhjust karta laiaks litsumist. Napsine jaanituleline vastab ka sellele kriteeriumile paremini kui kaine inimene.
Urmas Tartes oletab, et sääsed ei juhindu ühestainsast kindlast peibutusainest. "Inimese nahalt võib lenduda mitmesaja aine molekule ja suure tõenäosusega sõltub efekt sääskedele mitme aine kombinatsioonist," ütleb ta.
Sääsk ja allergik: kumb jääb võidumeheks?
Massilised sääsehammustused võivad olla probleemiks allergia all kannatajatele, kuid Eestis ei tohiks kellegi elu sääskede pärast ohtu sattuda.
Allergiat põdevad inimesed on tundlikumad ka sääsehammustustele, nende nahk on õrnem ning hakkab kergemini sügelema, ütleb Tartu Ülikooli kliinikumi lastearst ja allergoloog Tiia Voor. Eriti võib see juhtuda just praegu, sääsehooaja alguses.
"Talve jooksul väheneb meie kehas IGG-tüüpi antikehade hulk. Need on kaitsetoimega antikehad, mis hoiavad ära tugeva reaktsiooni tekke sääsehammustusele," selgitab Voor. "Aga mida rohkem meid suve jooksul hammustatakse, seda rohkem toodab organism IGG-antikehasid ning meil tekib sääsetaluvus, hammustused ei sügele enam nii väga."
Voori sõnul ei ole Eestis põhjust karta, et isegi sääskedelt kõvasti pureda saamisel võiks kellegi elu ohtu sattuda. See oht on reaalsem Lapimaal või Siberis, kus sääskede arvukus on kõvasti suurem kui meil.
"Indiaanlastel oli ju omaette piinamis- ja tapmismeetodiks jätta inimene posti külge seotuna sääskede kätte, see on Nahksuka lugudeski sees," mainib Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi zooloogia osakonna vanemteadur Olavi Kurina.
Ent Eestis piirdub ägedaimgi sääserünnak lihtsalt ebameeldivalt sügelevate kuplade ilmumisega. Need tekivad antikoagulantidest, mida sääsk vere imemise ajal saaklooma või -inimese kehasse süstib. Nimetatud ained takistavad vere hüübimist ning muudavad sääsele selle imemise hõlpsamaks.
Tiia Voor lisab, et näo piirkonda tabanud sääsehammustus võib allergilisel inimesel põhjustada silma kinnipaistetamise. Samas pole veel ette tulnud kõri kinnipaistetamist, mis oleks juba eluohtlik.
Voor soovitab sääsehammustusele määrida tsingipreparaate, mis hammustusjälge ning sellega kaasnevat sügelemist leevendavad. Keemiliste sääsetõrjevahendite kasutamise puhul lastel tuleks eelnevalt hoolega uurida, kas preparaat on lapse vanust arvestades ikka sobiv.
Igal juhul tuleks laste puhul eelistada looduslikke, mitte sünteetilisi toimeaineid sisaldavaid tõrjevahendeid. Kui lapsel siiski tekib sääsehammustuse tõttu tugevam turse, võib talle anda Zyrteci tilkasid, tõsisema häda korral aga pöörduda perearsti poole. Kui sääskede kätte jäämise tõttu näib tõesti olevat tekkinud ohtlik seisund, tuleb laps tuua haiglasse erakorralise meditsiini osakonda.
Kuid kas Eestis on täielikult välistatud vastikute haiguste - näiteks malaaria - edasikandumine sääskede vahendusel? Praegu küll, rahustab Olavi Kurina.
"Malaariat levitav harilik hallasääsk on Eestis täiesti olemas, kuid sääsk ise ei tee ju midagi, malaaria levib malaariaplasmoodiumi kaudu, need on eosloomad, keda see sääsk kannab," räägib Kurina. "Aga selle jaoks on Eesti kliima natuke liiga külm. Kõik, kes meil malaariat põdenud, on selle toonud kaasa troopilistelt aladelt."
Ent kui kliima soojeneb või malaariaplasmoodium muteerub, võib malaaria ka meil loomulikul teel levima hakkama. "Nii et jälgima seda ohtu peab, aga malaaria ei jõua siia siiski loodetavasti veel lähima paarikümne aasta jooksul," lausub Kurina.
Vereimejad suvises Eestis
Pistesääsklased (Culicidae)
Pistesääsklasi elab kõigis kliimavöötmetes tundrast troopikani (välja arvatud kõrbed), Eestis esindavad neid hallasääsk (Anopheles maculipennis), laulusääsk (Culex pipiens pipiens), linnasääsk (Culex pipiens molestus) ja mõned liigid perekonnast Aëdes (metsasääsk).
Väga paljud pistesääsklased toituvad valmikuna vaid taimemahladest, kuid terve hulga liikide emased on kohastunud loomadelt (peamiselt imetajatelt) vere imemisele.
End verd täis imenud emase sääse kehas valmib 200-300 muna, mis munetakse seisvasse vette.
Peale otsese kahju, mida mõnikord hiiglasuurtes hulkades esinevad sääsed peremeestele vere imemisega põhjustavad, võivad nad olla ka mitme ohtliku haiguse edasikandjaks. Tuntuim näide on A. maculipennis, kes võib levitada malaariat ehk halltõbe, kui ta on korra imenud verd malaariahaigelt.
Ka mitmed teised pistesääsklased võivad haigusi edasi kanda, näiteks Aëdes argentatus võib levitada kollapalavikku. Eestis sääsed siiski haigusi edasi ei kanna.
Kihulased (Simuliidae)
Väikeste kärbeste sarnased tüütud putukad, kes tiheda kobarana jalale kogunevad, on kihulased. Kihulaste valmikud on päevase aktiivsusega, paljude liikide emased on tuntud väga tüütavate vereimejatena. Isased teisi loomi ei ründa. Kihulaste sülg on mürgine, seetõttu võivad nad kõrge arvukuse korral loomakasvatajatele lausa nuhtluseks muutuda. Lisaks otsesele mürgisusele võivad kihulased ka mitmesuguseid ohtlikke haigusi edasi kanda.
Folkloorselt on kihulase loomislugu seotud vanakurja tegevusega. "Vanatont tahtsõ inemisi piina, tuuperäst lõi kiholasõ. Sääl, kos hobõnõ oll püherdänü, sääl olliva karva maan ja noist lõigi vanakuri kiholasõ," kirjutati 1937. aastal üles Vastseliinas.
Kihulaste ja sääskede mängulennule omistati ennekõike ilmaendelist tähendust. Arhiiviteated on vastukäivad - see võib olla nii kuiva kui sajuse ilma enne.
Habesääsklased (Ceratopogonidae)
Habesääsed sarnanevad välimuselt kihulastega, kuid on veelgi väiksemad. Nende hulgas on palju verdimevaid liike, kuid sarnaselt pistesääskedega on parasiitsed vaid emaloomad, isased toituvad ainuüksi taimemahladest.
Habesääsed on samuti tihedalt veega seotud, sest vastsed vajavad arenguks suurt niiskust. Nagu pistesääsed, võivad mõned habesääsed mitmesuguseid haigusi edasi kanda, näiteks tulareemiat, jaapani entsefaliiti jne.
Allikas: http://www.zbi.ee/satikad/, E. Õunap, M. Hiiemäe
NÕUANNE
Kuidas sääski tõrjuda?
-Kanna pikki riideid.
-Pese keha neutraalse lõhnatu seebiga.
-Muretse endale nägu katva võrguga kübar või mesinikumask.
-Katseta looduslikke sääsetõrjevahendeid: põleta puuseenena tuntud musta või halli taelikut, sega viina mõne eeterliku õliga (basiilik, sidrunhein, seedripuu, kadakas, sidrun, mürr, mänd, rosmariin, eukalüptiõli) ja määri paljaid kehaosi sellega. Proovida võib ka klaasi vee sees purustatud küüslauguküüntega.
-Kui miski muu ei aita, osta sünteetilisi sääsetõrjevahendeid, kuid ära kasuta neid lastel ja loe hoolega läbi kasutusjuhend.
Allikas: Urmas Tartes, Tiia Voor, internet
