Voyager 1 (ülemine) ja Voyager 2 asukoht. Sinine ala on heliosfäär, helesinine heliopaus. NASA/JPL-CALTECH

Kui kaugele jõuab inimene asja lennutada? Esimese hooga läheb mõte muidugi Jan Železnýle – 98.48.

On siiski tehtud ka pikemaid viskeid. Mobiiltelefoni (Nokia N5) on visatud 120.65, lennutaldrikut 255 m. Kõige kaugemale – 437.10 – on lennanud kivi ühendriiklase Larry Bray lingust. Viskepaigast seda kivi palja silmaga enam ei näe.

Kui juba ling käepikenduseks appi võetud, ega siis raketiga kosmosesse saadetud aparaategi nimekirjast maha saa tõmmata.

Tänavu 2. augustil jõudis kõige kaugem inimkätega tehtud asi Päikesest 125 aü ehk 18,7 miljardi km kaugusele. (Astronoomiline ühik ehk aü on Maa keskmine kaugus Päikesest –
ca 150 mln km.)

Mullist välja

Kaks nädalat tagasi teatas NASA (USA Riiklik Aeronautika- ja Kosmosevalitsus), et mullu augustis jõudis Voyager 1 tähtedevahelisse ruumi. Kas see tähendab, et 36 aastat kirusega 62 000 km/h lennanud kosmosesond on viimaks väljunud Päikesesüsteemist?

Ei veel. Esialgu on ta tõenäoliselt lahkunud heliosfäärist – Päikesesüsteemi ümbritsevast mullist, milles valitseb päikesetuul. Kus too kohtub tähtedevahelise tolmu ja gaasiga, tekib üleminekupiirkond ehk heliopaus.

Kus on õieti Päikesesüsteemi piir? Eks ta umbes seal ole, kus Voyager kunagi kauges tulevikus Öpiku–Oorti pilvest läbi jõuab. See Päikese ümber tiirlev tohutu komeedipilv algab 2000 aü
kauguselt ja ulatub 50 000–100 000 aü kaugusele. Võrdluseks – lähim täht Proxima Centauri on meist eemal 268 000 aü ehk 4,2 valgusaastat (va).

Öpiku–Oorti pilves asub mitu triljonit jäist taevakeha, millest mõni vahel komeedina meie kandist läbi kulgeb. Voyageril kulub selle pilve läbimiseks oma 30 000 aastat.

Voyager 1 lennutati pikale – õieti niisama hästi kui lõpmata pikale – teekonnale 5. septembril 1977. Jupiterist ja Saturnist mööda lennates kasutas ta lisakiiruse saamiseks gravitatsioonilingu. Lingutamise nõks on selles, et planeedi lähedalt mööda lendav objekt saab tänu taevakeha gravitatsiooniväljale ja liikumisele hoogu juurde.

Enne teda oli sama aasta 20. augustil teele asunud Voyager 2, kes lendab küll aeglasemalt, ent on ainuke kosmosejaam, mis peale Jupiteri ja Saturni on lähemalt uurinud ka Uraani ja Neptuuni.

Kummagi Voyageri küljes on kullaga kaetud 12tolline (30,5cm) vask-videoplaat “Maa hääled”. Plaadil on tervitused 55 keeles (sh akadi ja ladina keel), 116 pilti maast-ilmast ja inimestest, 12 minutit loodushääli (sh lained, tuul, piksemürin, linnulaul, vaalalaul) ja tehis­helisid (sh traktor, rong), 90 minutit mitme ajastu ja kultuuri muusikat (sh Bach, Mozart, Chuck Berry “Johnny B. Goode”, Gruusia rahvalaul “Tšakrulo”).

Seni saadab Voyager veel Maale infot, mille kohalejõudmine võtab aega 17 tundi. Võrdluseks: Päikeselt kulgeb valgus meieni natuke kauem kui 8 minutiga. Aegamööda kaotavad sondi radioisotoopsed generaatorid võimsust ning 2025. aasta paiku jääb ta tummaks.

Tähe juurest mööda

Läheb veel natuke aega, ja 40 000 aastat pärast starti möödub Voyager 1,6 va kaugusel tähest Gliese 445, mis praegu asub Kaelkirjaku tähtkujus. See täht liigub meie poole kiirusega 119 km/s ehk 430 000 km/h ja on sondi möödalennu ajal meist 3,5 va kaugusel.

Palja silmaga ei näe seda tähte Maa pealt kahjuks ka siis, Voyagerist rääkimata.