Taavi ja Imbi Jäetma koduväraval. Foto: www.lahemaalammas.ee

Mõned aastad tagasi, kui perekond Jäetma lambakasvatust alustas, tõusis nimeküsimus päevakorda. Arvati, et mingi ühisnimetaja peaks neile kaunitele ja kasulikele villakandjatele leidma. Pereema Imbi Jäetma sõnul sõideti parajasti autoga Väike-Maarjast kodu poole, kui nimeküsimus arutelu alla võeti. „Kaalusime igasuguseid variante, küll Imbi ja Taavi lambad, küll Sae lambad. Järsku ütles Taavi, et miks mitte lahemaalambad," meenutab Imbi. „Maalambad nad ju on ja Lahemaal elavad. Peale selle saab selle nimega sõnademängu harrastada: lahe maalammas, lahe lammas, lahemaa lammas." Ja nii jäigi - Sae talus kasvavad lahemaalambad.

Lammaste asemel pullid

Talu on enam kui 200 aastat selle praeguse peremehe Taavi suguvõsale kuulunud. Kunagi ammu oli Pärlijõe voogude keskel veski, kuid nüüd meenutavad seda vaid mõned veest väljaõngitsetud palgijupid, mis perenaise oskuslikul juhendamisel kaminasimsiks seatud.

Rohu- ja metsamaid on talul palju, kümneid hektareid, ja neid tuleb hooldada. Võsaste jõekallaste ning rohumaade korrashoidjatena peeti esmalt pulle. Kuid see polnud just kõige parem maade majandmaise viis. Pullid olid rasked, tampisid õrna rohukamara puruks ning tekitasid tõeliselt suuri mülkaid. „Jube, kus alles haisesid need mudaaugud - nad ju lasid oma sõnniku sinnasamasse ja siis tampisid kõik segi," ei tee perepoeg Karl-Eerik saladust sellest, et lambad meeldivad talle palju enam.

Lambad on aga kaalult kerged ning neil on pullidega võrreldes teisigi eeliseid. Nad söövad võsa ja ka jämedamaid leppasid. Väite tõestuseks jalutan koos pererahvaga jõe kaldal ning saan villakandjate tõhusat tööd oma silmaga kaeda. Ja tõesti on vahe sees, kui võrrelda seda võserikku, kus lambad ühel aastal peal on olnud sellega, kuhu neid veel lastud pole.

„Leppade koore närivad niiviisi ära, et puu hakkab kuivama. Ja meil pole muud, kui see maha võtta," räägib Taavi ning peab samal ajal ka Karl-Eerikuga nõu, et sel talvel tuleb näritud lepad vist tõesti maha võtta.

Asjalik noorperemees

Jäetmate peres on suureks kasvatatud neli last, kolm neist on juba oma elu peal, Karl-Eerik on viimane, kes koju jäänud. Ja jääb veel mõneks ajaks, seni kuni Kolga koolimajas gümnaasiumi lõputunnistus pihku pistetakse.

Kui päris aus olla, siis pole ma juba ammu nii asjalikku 18-aastast noormeest näinud. See, kuidas ta tutvumisel tugeva terakäe pihku surus ning lammaste kasvatamisest ja muudest talutöödest rääkis, avaldas muljet. Poiss teadis, mida rääkis.

Lammaste igapäevane söötmine-jootmine ning vajadusel ka talledega tegelemine ongi Karl-Eeriku ülesanne. Hommikul enne kooli teeb lambalaudas tööringi ära ja pärast kooli jälle. „Me leppisime juba lambaid võttes kokku, et see saab olema minu töö. Midagi hullu selles pole, saan kenasti hakkama."

Kui kool läbi, plaanib Karl-Eerik Tallinnasse kõrgharidust omandama minna. „Eks siis peame maha istuma ja mõtlema, kuidas lammastega saab," ei näe noormees tulevikus probleemi. „Mingi lahendus on kindlasti olemas."

Samal ajal kui ema Imbi veedab oma töönädalad kodust eemal - ta on Sisekaitseakadeemia päästekolledži päästekooli õppekorralduskeskuse juhataja -, on isa Taavi sageli kodune. Selles mõttes kodune, et töötab kodus. „Meil on igal ühel oma firma," naerab Taavi. „Mina teen elektritöid. Vahel töötan teises Eesti otsas, aga tuleb ette ka nädalaid, kus istun mitu päeva järjest kodus ja toksin arvutiga tööd teha." Ka vanaema on kogu aeg käepärast, kui Karl-Eerikul moraalset tuge peaks vaja minema.

Vanaemast räägib noormees soojalt. „Näed, selle kampsuni kudus mulle vanaema. Meie oma lammaste lõngast. Katsu kui pehme. Ma lasin selle teha moeka joonega - kapuutsiga ja eest nööridega. Varrukad on minu soovi järgi otsast musta värvi lõngast tehtud - et oleks vaheldust. Tahad, panen selga ka?" Muidugi ma tahan. Kampsun näeb tõeliselt uhke välja.

Ketramine ja kudumine on mõnusad

Lambaid on Sae tallu kokku ostetud mitmetest erinevatest kohtadest. Väga sageli sealt, kus neid on plaanitud tapale saata. Ja otsitud on ikka eesti maalambaid. „Kõik põhikarja lambad tegid läbi geeniuuringu ja selgub, et nad on pärit kas Kihnu, Ruhnu, Hiiu või Saare liinidest," selgitab Imbi. „Kahju, et eesti maalammas veel ametlikult tõuna tunnustust pole leidnud. Aga küll see asi ka joonde saab. Selle nimel tegutsetakse."

Kui Imbi oma esimesi lambaid PRIAS arvele võtmas käis, siis tekkis probleem - millise tõuna nad kirja panna, eesti tõugu maalammast ju paberites olemas pole. „Ametnik vaatas mulle targa näoga otsa ja ütles: „No see on väga lihtne. Vaatate lambale otsa. Kui tal on valge pea, siis on eesti valgepealine, kui must pea, siis eesti tumedapealine." Nojah, lihtne küll, aga nii need asjad ikka ei käi!"

Lambaid on karjas nii valgeid, halle, pruune kui musti. Imbi: „Viimane ost oligi kaks halli lammast - Molly ja Polly. Ma ütlesin küll nende müüjale, et mul ei mahu lauta enam ühtegi lammast, aga need ma võtan. Halli villa pärast. Sest läbini hall vill on haruldane."

Maalamba vill on pehme ja mõnus, kui pestud villa katsudes silmad kinni panna, ei oskakski arvata, et tegemist on tavalise eestimaise lambavillaga. Ja pesemiseks on kasutatud vaid külma vett, ei enamat. Värvivalik on ka lausa uskumatu. Miks meil üldse teistsuguseid lambaid kasvatatakse, kui niisugune kena ja vana omamaine põline tõug veel alles?

Oma lammaste villast tehakse lõnga, lõngast kootakse kampsuneid-veste ja muud. Villa lastakse teha nii Süvvahavva villaveskis kui kohalikel külanaistel, kes veel kedrata mõistavad. Ja mõned sellised on Imbi leidnud. Kuid ka perenaine ise teeb lõnga - kedervarrega. „See on selline hea rahustav tegevus. Kui paaril-kolmel õhtul nädalas asi kätte võtta, kulub kaks nädalat ühe nii suure kere ketramiseks, et sellest saab vesti. Koon vesti valmis ja kannan ise või kingin ära. Parim riietusese, mis maal saab olla, on maalamba villast kootud kampsun."

Jäetmate juurest lahkudes saan ma koduse töö kaasa - kedervarre ning väikese kotitäie villa. Olen kodus juba natuke pusinud ja mõne sentimeetri lõnga valmis saanud. Kuid meelt pole veel heitnud, sest hea tahtmise korral on ju võimalik kõik tööd ära õppida!

Kui lõngakera valmis, saab Maaleht.ee lugeja sellest kindlasti teada. Ja sellestki, kuidas eesti maalambal tõu staatusesse tõusmine edeneb ning et Sae talus töötavad lambakarjustena siinmail haruldased maremma-abruzzi lambakoerad.