Välgulöök, pilvedest maasse. Foto: Sven-Erik Enno

Tavaliselt kestab äikesehooaeg Eestis aprillist oktoobrini. Järgnev ülevaade põhineb peamiselt NORDLIS välgudetektorite võrgustiku poolt Eestis ja selle lähiümbruses registreeritud pilv-maa välkude andmestikul.

NORDLIS on Eesti piirkonnas infot kogunud aastast 2005 ning selle aja jooksul on siin löönud keskeltläbi 70 000 pilv-maa välku aastas. Lõppenud hooajal oli registreeritud löökide koguarv aga 100 144. Seega oli tegu äikeselise suvega, veel rohkem on välku löönud vaid aastatel 2010 ja 2011.

Enam kui 100 000 välgulööki

Kuude lõikes jaotusid välgulöögid mullu üsna ebatavaliselt. Kõige rohkem oli neid augustis, ligi 34 000. Järgnesid juuni 27 000 ja mai 23 000 välguga. Juulis, mis on harilikult kõige äikeselisem kuu, oli seekord vaid veidi üle 12 000 välgulöögi.

Pikale veninud talvele ja hilisele kevadele vaatamata algas äikesehooaeg suhteliselt varakult ja aktiivselt. Kuigi varjulistes kohtades leidus lund veel mai keskpaigani, kerkis õhutemperatuur juba 9. mail sisemaal kohati 30 soojakraadi lähedale. Õhtul saabunud külm front tõi Liivi lahe piirkonda ja Ida-Eestisse esimesed ulatuslikumad äikesed.

Edasi muutus ilm lausa suviseks. Eriti palav oli 17.-21. maini, kui soojakraadid tõusid kohati üle 30. Äikest esines laialdastelt nii päeval kui öösel, paiguti kaasnesid tormi-iilid, paduvihm ja rahe. Märkimisväärseks kujunes 18. mai, kui ööpäevaga registreeriti enam kui 8 500 välku. See annab 2013. aasta kõige äikeselisemate kuupäevade edetabelis teise koha.

Kuum ja pikseline ilm jätkus ka kogu juuni esimese dekaadi. Kuu keskpaik seevastu oli jahedam ning välku lõi oluliselt vähem. Uued soojad ja niisked õhumassid saabusid jaanipäeva paiku. Eriti tugevad äikesed kujunesid Kesk-Eestis ja Virumaa kohal 26. juuni pärastlõunal ja õhtupoolikul külma frondi ees põhjustades ühtekokku ligi 8 000 pilv-maa välku. Järgmisel päeval olid samas õhumassis erakordselt võimsad äikesed Soomes.

Kulminatsioon augusti alguses

Palavat ilma ja korralikku külma frondi äikest pakkusid ka juuli esimesed päevad. Seejärel saabus aga rahulikum periood ning äikest oli vaid kohati ja suhteliselt harva. Soojemaks ning äikeselisemaks muutus ilm taas juuli viimastel päevadel. Äikesesuve kulminatsioon saabus aga augusti esimese dekaadi lõpus.

Augusti algus oli väga palav, kuumus tipnes 8. kuupäeval, kui Valgas mõõdeti suve soojarekordiks +32,5 kraadi. Järgnenud hilisõhtul ja ööl tabas Lääne- ja Loode-Eestit haruldaselt võimas külma frondi äike. Ühe ööga registreeriti Saaremaal, Läänemaal, Harjumaal ja Raplamaa loodeosas ligi 25 000 pilv-maa välku. Veel intensiivsemalt on Eestis perioodil 2005–2013 välku löönud vaid 27. ja 28. juulil 2011.

Võrdlemisi palju oli äikest kuni augusti keskpaigani. Kuna õhk muutus üsna jahedaks, olid need äikesed põhiliselt soojema mere ja rannikualade kohal. Augusti teisest poolest alates oli ilm juba suhteliselt rahulik. Ulatuslikum külma frondi äike esines veel vaid 1. septembril. Seega varakult alanud äikesehooaeg lõppes samuti suhteliselt vara.

Välgulöökide ruumilises jaotuses domineerib sel aastal selgelt Loode-Eesti, mida mõjutas 9. augusti võimas torm. Suhteliselt palju lõi välku ka Ida-Virumaal, kagupiiril ning Järvamaa idaosas. Tavalisest väiksem oli äikeseline aktiivsus seevastu Lääne-Virumaal, samuti Võrtsjärvest lõunas ja idas.

Tavainimene märkab äikest siis, kui välku lööb lähemal kui 15–20 km. Lõppenud hooajal registreeriti Eesti linnadest 15 km raadiuses ühtekokku 38 442 pilv-maa välku. Kõige enam oli neid Kehra ümbruses, 1810. Järgnesid Lihula ja Haapsalu vastavalt 1787 ja 1745 välguga. Tallinn oli 951 välguga 17. kohal ning Tartu 317 välguga alles 44. kohal. Veel vähem lõi 2013. aastal välku vaid Elva, Rakvere ja Otepää piirkonnas. Ühel kuupäeval oli kõige rohkem välku 9. augustil Kehrast 15 km raadiuses, kus registreeriti 1 444 lööki.

21 tulekahju

Välgulöögist tekkis läinud aastal Päästeameti andmeil 21 tulekahju. Allpool võrdlus varasemate aastatega.

2005 - 13

2006 - 2

2007 - 37

2008 - 21

2009 - 23

2010 - 48

2011 - 17

2012 - 9

2013 - 21

Seega oli välgulöögist põhjustatud tulekahjude arv mullu täiesti keskmine. Tundub, et kuna Eesti on suurelt osalt hõredalt asustatud, siis välgulöökide koguarv Eesti alal ei peegelda veel väga hästi välgust tekkinud tulekahjude arvu. Palju määrab ka see, kas ja kui palju äikesetorme asulate kohale sattus.