“Läksime Euroopasse suurte sammudega. Loomulikult tahtsime ise proovida kõike, mis võimalik. Kolm aastat püüdsin aru saada, kuidas nende tigudega tegelema peab, aga mõistsin, et talle minu juures ei meeldi. Sain aru, mida ta tahab, sain aru, kuidas ta tahab. Ent selles keskkonnas talle ei meeldinud. Ta oli nagu vangi pandud, tahtis aina välja pääseda,” räägib peremees.

„Seminaridel öeldi, et tuleb teha selline keemiline lahus, et ta üle ei roomaks. Siis olid traadid, mis hobustel karjamaadel, kuhu lased elektrit. Aga neil ükskõik, vaht on suul ja lähevad üle. Lõppude lõpuks maitsesid nad ka kurgedele, nii et ütlesin kõigile, et teod lendasid minema.”

Zirnītis räägib, et teokasvatusbuumi juures on oma süü ka toonasel viinamäetigude kasvatamise seltsil, kelle juhtkonna huvides oli tema meelest omakasu.

„Kui ei eksi, oli üks Imantsi nimeline Kuldīgast, kes korraldas üle kogu Läti seminare. Miks ta peaks tigusid kasvatama, kui ta võib seminare korraldada ja raha vastu võtta. Seminar maksab, ütleme 25 latti inimese eest, teed ühe päeva, teed teise, ja kõik on korras. Seminaridega teenis ta rohkem kui tigudega,” jutustab Zirnītis lahkelt.

“Tean, et Limbažis üks inimene tegi isegi selliseid kuute, mida ka mina proovisin, aga tema tegi neid kolm hektarit. Kujutad ette, mis investeering see on, lauad kokku lüüa ning kogu seda asja ülal pidada.”

Turism aitas


Sama räägib Preiļi piirkonna viinamäetigude farmi Ošu mājas peremees Ainis Noviks, kes lisab, et ekspordivõimaluste lubadused olid ekslikud.

„Toona alustasid paljud, kuna inimestel ei olnud tööd ning nad otsisid väljapääsu. Muidugi sõitsid sajad neile seminaridele ning need, kes neid korraldasid, teenisid raha, kuigi tegelikult oli see tühi jutt ning sellest, mis nad kunagi rääkisid ei vasta täna miski tõele. Ei vasta see, kuidas neid kasvatada, kuidas nad paljunevad, kui palju ühest puurist saaki saab ja nii edasi. Ei näe ühtegi inimest Lätis, kes oleks kasvatanud tohutu koguse tigusid ja sellest rikkaks saanud,” ütleb Noviks.

Vaata ka videot!

Omaaegne tigudega tegelema hakkamine, räägib peremees, oli omamoodi kriisiaastate meeleheitlik samm.

„Kõige parem on siis, kui on suur õnnetus juhtunud, just minu variant. Istusin ka diivanil ja nutsin ning ei suutnud midagi tegema hakata. Mõtlesin üldse Lätist minema sõita, aga siis internetist leidsin, et tuleb esimene seminar ning sõitsin sellele ja alustasin,” meenutab Noviks.

Hetkel on Ošu mājas üks vähestest allesjäänud viinamäetigude kasvatajatest ning sedagi vaid seetõttu, et on leitud oma nišš, nimelt turism. Teod on siin nii vaatamiseks kui ka iluprotseduurideks. Tigusid võib mitmel moel valmistatult maitsta ning restoranidele saadetakse liha.

“Sellisel moel, nagu meie praegu oleme, oleme küllap ainsad. Tegeleme peamiselt ekskursioonide, degusteerimise ja sellise väikese lihatöötlemisega. Ütleme nii, et kasvatamine kui selline pole rentaabel kohe kindlasti. Kui teed, tee midagi lisaks, nagu mina,” ütleb Noviks.

Ošu mājas peremees arvab, et kui ta poleks turismiga tegelema hakanud, siis teokasvatus ennast ei õigustaks.

Lisaks tigudele nii jaanalinde kui ka vihmausse pidanud Dzintarsi peremees Zirnītis tundmatusse hüppamist ei kahetse.

„Pole mida kahetseda, kuna maailm kuulub hulludele ning üks neist olen mina. Ütleme nii, et tooda, mida tahad, kõigele peab olema nõudlust. Kui seda pole, siis ei tule midagi välja,” ütleb Zirnītis.

Nüüd on mees leidnud enda jaoks midagi uut – nimelt rajanud rabarberipõllu.