Lehmade vähene kasutusiga on probleem kõikides suurtes piimatootmismaades. Intensiivse piimatootmise suunalise aretuse käigus ei ole piisavalt suurt rõhku pandud majanduslikkusele, mis tuleneb funktsionaal­setest tunnustest (sigivus, kasutus­iga, surnult sündinud vasikad, jne). Kasutusea tähtsus selektsioonis on siiski aasta-aastalt kasvanud ja järjest rohkemates riikides toimub selle tunnuse geneetiline hindamine.

See tähendab, et üha enam hinnatakse toodangu kõrval lehma tervist ja vastupidavust.

Paraku on aretusprotsess pikaajaline ning tulemuste saavutamine võtab palju aastaid. Teemat puudutatakse ja lahendusi otsitakse praegu igal aretusteemalisel konverentsil. Teisiti pole see ka Eestis.

Lüpsavad vaid paar aastat

Oluline on, et loom tuleks karja õigel ajal – esmapoegimisiga ei tohiks ületada 24–26 kuud – ja lüpsaks hästi. Kui siia lisada veel karjaspüsivus, annab tulusama lehma komplekt elu jooksul lüpstud piimast ning karjas oldud päevadest. Praegu on see näitaja meil keskmiselt 2,5 laktatsiooni, mis on suhteliselt halb tulemus. Eesti punase tõu lehmad püsivad karjas küll paar- kolm kuud kauem, kuid ega seegi tulemus hea ole.

2011. a jagunesid Eesti lehmad karja keskmise vanuse järgi nii: eesti holstein – 4 aastat ja 7 kuud; eesti punane kari – 4 aastat ja 10 kuud; maakari – 5 aastat ja 5 kuud. Esmapoegimisiga oli holsteini tõul 27,7 kuud, punasel karjal 27,5 kuud ning maakarjal 29,4 kuud.

Eelkõige on lühike eluiga majanduslikult kahjulik. Ka mullika üles­kasvatamine karja tarbeks on kulu, ja mida enam uusi mullikaid juurde vajame, seda suurem kulu on.

Seemenduspullide valikul oleme alates 2011. aastast lisanud geneetilisse hindamisse – lisaks muudele tunnustele – ka tütarde tootliku ea indeksi, mille tuleviku tulemus peaks olema selline, et lehmad jäävad kauemaks karja.

Peamised väljamineku põhjused 2011. a tulemuste põhjal meie lehmadel olid järgmised: sigimisprobleemid (EPK 21%, EHF 20,4%, EK 14,9%); udarahaigused ja -vead (EPK 22,9%, EHF 19% ja EK 28,7%); jäsemete haigused ja vead (EPK 14,3%, EHF 16,6%) ning ainevahetushaigused (EPK 7,4%, EHF 11,9%)

Nimetatud väljamineku põhjused on aastaid olnud esikohtadel. Ilmselt on põhjus selles, et need omavad väga suurt rolli lehma elus. Väljamineku põhjuste nimistus on veel vanus, madal toodang, muud haigused ja traumad, mis nii suurt osa ei hõlma.

Kuidas valida pulli

Kindlasti on lehmade paremaks karjaspüsimiseks kõige tähtsam lehmade söötmine, pidamistingimused ja veterinaaria küsimused.

Meie karjades on suur probleem kõrge somaatiliste rakkude arv piimas, mis omakorda viib lehmad kiiresti karjast välja ja alandab piima kvaliteeti, seejuures ka piimast saadavat tulu. Samuti on vaja rõhku panna lehmade välimiku (tüüp, jalad, udar) üksiktunnustele (näiteks laudja sirgus, ees­udara kinnitus, keskside, nisade asetus jpm), kuna kehvade üksiktunnuste aretusväärtuste tõttu on lehmadel taas suurem oht enneaegselt karjast välja langeda.

Farmerid ise on lehmade pidamistingimuste parandamisel ära teinud suure töö. Ehitatakse uusi farme, rõhku pööratakse tasakaalustatud söötmisele jne. See kõik peab tulevikus jätkuma ja nii paraneb kindlasti meiegi lehmade karjaspüsivus.

Oma panuse püüavad siin anda ka aretajad. Selleks et saada kauem karjas püsivaid lehmi, ongi võetud kasutusele tootliku ea näitaja.

Jõudluskontrolli Keskus on korraldanud eri suurusgruppidega farmidele seminare. Olen seal esinedes alati rõhutanud, et pulli valides tuleb tähelepanu pöörata ka tema kasutusea aretusväärtusele.

Kui karjas kasutatud pullil on kasutusea aretusväärtus madal, on aretajal suur oht selle pulli tütardest nende varajases tootmiseas ilma jääda. Kõrge kasutusea aretusväärtusega lehmade korral on väljamineku risk minimaalne ja aretaja saab teha oma karjas sihipärast selektsiooni.